Eino Baskin: Eesti on muutunud naeruvaeseks paigaks

80 eluaasta täitumise puhul küsiksin esmalt: kuidas tervis on?

Võiks parem olla. Samas - need tervisehädad, mis häirivad, on kroonilised. Midagi äkilist ja julma pole õnneks tervisega juhtunud. Mine tea, mis edasi saab, aga praegu eriti nuriseda ei või. Aga eks aastad tee oma töö. Mind on saatus soosinud: 25 aastat tagasi olin ikka võrdlemisi raskes seisundis, olin koomas ja ei teadnud üldse, kas ellu ärkan. Ma olen rahul sellega, et olen nii kaua saanud elada.

Mis oli see etendus või kultuurisündmus, mida jälgides viimati südamest naersite?

Ma käisin eile (4. juunil - Toim.) Heliose kinos vaatamas Draamateatri etendust „Lõputu kohvijoomine". Mulle see meeldis, üldine mulje oli hea. Üldse mulle meeldivad satiirilised stseenid. Mõni koht selles tükis pani kõvasti naerma. Ainult lõpuosa oli natuke väljavenitatud. See oli mul viimane etendus, kus sain turtsatada.

Öeldakse, et rasketel aegadel läheb huumor paremaks. Kas võime seda ka Eestis oodata?

Ma kardan, et meie olukord huumoriga on võrdlemisi kehv, sellepärast et poliitilised mängud Eestis on muutunud nii ühekülgseks ja tüütavaks. Satiirilist materjali sellest kõigest nüüd küll välja ei ime. Estraad on kuidagi kuivaks muutunud, seal ei ole üldse midagi naljakat praegu. See probleem on kõigis neis riikides, kes on nõukaajast välja tulnud. Tol ajal me naersime vorstidefitsiidi ja bürokratismi üle. Praegu meil ei ole enam millegi üle naerda. Olukord on niivõrd naeruvaene, et see eriti naljakas meie jaoks ei ole.

Võib täheldada, et polariseerunud Eestis osa inimesi naerab selliste naljade peale, mis teisi üldse naerma ei aja, ja vastupidi. Kas on see hea nähtus või peaks ühiskond pigem n-ö ühes rütmis naerma?

Mulle tundub, et praegusel momendil võiks ühiskond ikkagi ühes rütmis tegutseda. Naer on terviseks. Samas naerdakse Eestis praegu palju ka „erakondlikult". Kui üks erakond naerab millegi peale, siis teine erakond, vaatamata sellele, et asi on naljakas, püüab mitte naerda.

Aga see on ju silmakirjalik?

Silmakirjalikkust on üldse praegu väga palju, eriti Ansipi juhitava valitsuse käitumises. On palju demagoogiat ja tühje sõnu, mis absoluutselt ei anna mingisugust efekti, et neid uskuda.

Miks on see nii, et Eestis kiputakse suureks kunstiks pidama lavastusi  või linateoseid, kus kopaga valatakse kamaluga vaatajale pähe selle maailma muret ja vaeva?

Kunstis on tähtsad atraktiivsed teemad, mis on inimestele südamelähedased. Need tekitavad inimestes huvi teatud protsesside vastu. Abielukolmnurk ja mittemidagiütlev armastuslugu võib vahetevahel ka väga sümpaatne olla. Meie inimesed on nähtavasti harjunud sellega, et otsitakse ikkagi ekstremaalsemaid situatsioone. Nende vastu tuntakse huvi. Näiteks on telekas jooksvad põnevus- ja mafioosofilmid palju populaarsemad kui romantilised, südamelähedased teosed.

Milles seisneb vahe odava ja väärtkultuuri vahel? Kas nn ekstreemsed teosed liigituvad väärtkultuuri alla?

Minu arvates see mafioosode telekas näitamine, üldine põmmutamine ja peksmine on just väga halb. Meelelahutamiseks oleks märksa sümpaatsem ikkagi vaadata midagi optimistlikku. Üldiselt läheb klassika siiski peale palju paremini kui tänapäevased näpust-välja-imetud kaklused. Klassikutelt tuleb õppida seda, et osati teha kõike, aga parasjagu, kõike oli parajalt. Oli armastust, oli märulit - aga kõike mõõdukalt ja proportsionaalselt.

Kas vägivalda täis filmid mõjuvad laste käitumisele?

Kui pisike poiss näeb, et teise mehe aknast visatakse sisse mingisugune tulekera, teeb ta seda järele. Need kaklused, kus virutatakse jalaga kubemesse, ja kõik n-ö mittesportlikud alad on ju nakatavad. Noortele mõjub see väga halvasti. Kahjuks toimub see nii terves maailmas. Öelda tänapäeval lapsele, et ära vaata seda vägivaldset filmi, on ju nonsenss. Ta ikka vaatab. Peksta teda teleka eest kõrvale ju ka ei saa. Ma saaks veel aru, kui need filmid jookseksid kell kaks öösel, siis kui laps magab. Samas isa ja ema magavad ka sel kellaajal, kuid nemad tahavad neid filme vaadata...

Kurt Vonnegut on öelnud: nali on üks viis, kuidas rääkida suurte jutule vahele, esinedes selliselt positsioonilt, et oled allpool mõistlikku nivood. Kas Eesti humoristid kasutavad praegu seda positsiooni piisavalt, et juhtida tähelepanu valitsejate rumalusele ja üldistele murepunktidele meie ühiskonnas?

Veidi osutatakse sellele tähelepanu küll. Ainult mitte läbi huumoriprisma. Ükskõik millises Eesti ajalehes  kohtab huumorit minimaalselt - kõike võetakse väga tõsiselt. Ei tohi unustada, et iroonia ja satiir löövad samavõrra või paremini kui mingisugune targutamine.

Kas näiteks „ärapanijad" Mart Juur ja Peeter Oja täidavad seda rolli edukalt?

Osaliselt. Teemad on „Ärapanijasse" võetud natuke liiga kergekäeliselt. Ka kollast ajakirjandust on seal  liiga palju. Arutatakse, kes kellega käib ja ei käi. Väga sageli on „Ärapanijas" erakondlikke solvanguid, tunda on erakondlikku vihkamist. Läbi selle prisma on tehtud „Ärapanijate" programm. Aga tegijad iseenesest on tasemel. Juur on päris korralik humorist ja Oja on hea näitleja. Üldiselt võib „Ärapanijaga" rahule jääda. Mulle meeldib siiski rohkem Raadio Kahest kuulata Mart Juure ja Andrus Kivirähu saadet „Rahva oma kaitse" - seal ollakse teravmeelsemad ja targemad.

Kas head huumorit on üldse võimalik teha läbi negatiivsete tunnete, soovist kellelegi „ära panna"?

Kahjuks elus on nii, et läbi huumoriprisma antakse ka kõvasti tuld inimeste pihta. Püütakse iroonia kaudu naeruvääristada inimest, mis võib ka viia solvanguni.

Huumor on vägev relv, kui seda õigesti kasutada...

Justnimelt - õigesti! Kui seda kasutatakse mittemidagiütlevate anekdootide kaudu, siis pole sest midagi. Aga irooniliselt läbi poliitilise prisma võib see olla küllaltki valus.

Kas heaks humoristiks saab õppida või on see looduse poolt kaasa antud anne?

Ma arvan, et see on ikka looduse poolt kaasa antud. Igas inimeses on siiski väike doos huumorimeelsust olemas. Paraku ei ole seda kõigil võrdselt -  mõnel on väga palju, mõnel üldse mitte.

Otseselt õppida humorist olema ei saa. Tuleb lugeda suurepäraseid teoseid. Olgu need siis Mark Twaini omad või vene klassika, näiteks "12 tooli". Kui inimene loeb palju, aitab see teda, kutsub esile huumorimõistmise.

Kas 40 aastat tagasi Eestis inimestel oli enam vastutustunnet ja hoolivust üksteise suhtes?

Nendes riikides, kus demokraatia on väga pikki aastaid kehtinud, nagu Inglismaa või Saksamaa, on suhtumine inimestesse pisut teistsugusem kui meil. Suhtumine inimestesse ei ole võrreldav tänapäeval sellega, mis ta oli 40 aastat tagasi. Inimesed olid siis tolerantsemad ja hoolivamad. Nad püüdsid teisi rasketel aegadel enam aidata kui praegu.

Ka tänapäeval on olukordi, kus kogutakse näiteks annetusi haigete heaks. Aga mulle tundub, et need on väga episoodilised asjad, mida püütakse leheveergudel  suureks maalida. Tegelikult võiks nõrgemate abistamisi märksa rohkem olla, sest rikkaid inimesi on praegu Eestis enam kui kunagi varem.

Miks on Eesti ühiskond nii muutlik ja emotsioonipõhine? Reformime ja muudame pidevalt midagi, aga arengut ei ole nagu märgata...

Valitsused ja ministrid muutuvad Eestis tihti - täna on üks ja homme juba teine. Tegelikult sellest midagi laiemalt ju ei muutu. On olemas üks suurepärane ütlus: „Summa ei sõltu liidetavate järjekorrast." Arvan, et aeg üldiselt muudab siiski kõik.

Vaatan kõrvalt ka meie teatrielu, kus toimuvad väga suured muutused. Nii rahalised kui ka muutused suhtumises kolleegidesse ja töösse. Noortel on teatritraditsioonid, võrreldes vanade olijatega, ikka kohutavalt, diametraalselt erinevad. Noored on saanud teise koolituse. Kui ma tulin teatrisse 1950-aastatel, siis oli suhtumine kunsti ja teatrisse teine. Oli suurem vastutus, suurem austus. Praegu võib näitleja tulla teatrisse 5 minutit enne etendust ja joosta lavale, habe ajamata ja juuksed sassis. Lavalolek on ikkagi mingisugune pidu.

Praegu publik tuleb saali särgiväel. Teatrisse minnakse nagu poodi. Varem pandi lips ette ja ülikond selga nagu olnuks pidupäev.

Millised on Teie plaanid tänavuseks suveks?

Vana Baskini Teatril tuleb kohe välja John Patricku suvetükk „Hullem kui Hollywoodis". Peaosas teeb kaasa Helgi Sallo. Seda mängime 27 etendust mööda Eestimaad.

Sügisel hakatakse tegema uut tükki, mida kirjutab praegu Toomas Kall. Täpset pealkirja veel ei tea.

Mina juunis, juulis ja augustis puhkan.

Intervjueeris Indrek Veiserik

[fotoallkirjad]

EESTI TEATRI SUURMEES: Tänapäeva noortel näitlejatel tasub kogenud Eino Baskini soovitusi arvestada ja järgida.

VANAD SÕBRAD: Eino Baskin ja Jüri Järvet estraadil. (Repro Õie Orava raamatust „Jüri Järvet". Tallinn, 1977. Eesti Riiklik Kirjastus)

Jaga |