Lootust ei tohi ikkagi kaotada

Kuidagi ei taheta uskuda, et see ei ole 1930. aastate kriisi kordus, vaid vigase süsteemi krahh. Käed rüpes, lillegi liigutamata oodatakse nagu kaheksandat maailmaimet, mis endise olukorra taastaks.

Kapitalismi, sotsialismi ja kommunismi detailid lebavad maas -- ükski süsteem ei ole iseseisvalt täiuslik. Kus ja kes on too mees või naine, kes asjad õigesse järjekorda sätib? Obama teeks mõndagi, aga teda takistatakse tugevalt. Oleme aga paratamatult, märkamatult ja vastu tahtmist sujuvalt sattunud asjade arengusse. Juurdemaks Hiiumaa piimale, saamatute ettevõtjate toetamine rahva rahaga, kontrolli sisseseadmine maailma pankade üle - kui need ei ole lõigukesed sotsialismist ja kommunismist, siis mis need on?

Röövkapitalismiga Eestis langes majandus 16,6%. Tehnika viimase sõna järgi varustatud Taivanil valitseb laos ja kaos, aga Hiina hiinlased oma kandilise kommunismi ja kollase kassiga itsitavad 8-protsendilise majandustõusu varjus lolli maailma üle, kes ei oska või ei tahagi oma asju õigesti korraldada. Meie targad aga kärbivad ja ootavad -- nagu ennem oodati Moskva õnnistust.

Kadunud Lennart leidis, et Eesti rahvas on loll. Seda kinnitati kergats Tarandi Europarlamenti valimise ülistamisega. Päikesena suure ja kordumatu Tammsaare „Tõe ja õiguse" taustal oleme meie nagu porikärbsed, kes tõde ja õigust jalge alla tallates siblime agaralt sõnnikuhunnikus, vassides ajaloo ja eluga ning võltsides valimistulemusi.

Me käime suure kisa ja käraga teistes riikides valimistel korda ja õigust nõudmas, aga kodus lugesime viimasel korral sada korda hääli üle, enne kui 330-st puuduolevast jäi lõpuks puudu viis. Oleks veel 101. korda üle lugenud, oleks lõpuks ka need leitud. Aga Valimiskomisjonis lehviva tugeva vaimu toel loeb sama vusserdaja järgmistel valimistel tõe ja õiguse nimel ausa mehena jälle hääletussedeleid.

Aga ükskord tuleb ikka aega, mil Eesti rahvas lõpuks saab aru, kes on kes ja mis on mis ning teeb õiged järeldused ja vajalikud valikud. Selleks on vaja ka usku, lootust ja armastust.

ANTON JÕKS, Räpina

Jaga |