Must mäng või õppimine Soroselt

Herbert Vainu,      28. september 2005


Kummalise mulje jätsid Eesti välisministeeriumis varem kantslerina töötanud Indrek Tarandi ja praeguse välisministri Urmas Paeti sõnavõtud Postimehes. Mõlemad olid suunatud Edgar Savisaare 12. septembri artikli vastu, milles ta tegi kokkuvõtte Eesti Ekspressis osaliselt avaldatud Eesti Moskva saatkonnast välisministeeriumisse saadetud ettekandest.
Paet kirjutab, et eri arvamuste väljatoomistega on halvustatud meie välisteenistust mitte üksnes Eesti, vaid ka kogu maailma avalikkuses. Kuid vastamata jäävad Savisaare küsimused: „Tuleb välja, et saatkonnad teevad raporteid mitte ainult siis, kui toimuvad kohtumised … Vene ametiisikutega, vaid ka siis, kui oma minister räägib lõunalauas oma saatkonna töötajatega … Tahan teada, kuidas on need ettekanded seadustatud, kes need peavad koostama, milline isikute ring nendega saab tutvuda ja kuidas neid kasutatakse ... Võib välja lugeda, et kellelegi on antud ülesanne teostada jälitustegevust Eesti Vabariigi ministrite suhtes. Tahaksin teada, millise seaduse alusel seda tehakse. Juba ammu on tõstatatud küsimus välisministeeriumi ametnike poliitilisest kallutatusest ja antud juhtum kinnitab seda veelgi. Niisiis, kuidas saab nende ettekannete tõele vastavust kontrollida ja kes peab seda tegema?"

Olen omal ajal lõpetanud Moskvas Kõrgema Diplomaatilise Kooli. Ja siit tulenevad minu lisaküsimused. Kas Eesti diplomaatia on võrreldes omaaegse Nõukogude diplomaatiaga nii palju alla käinud, et luure, mida teostatakse ka oma kodanike suhtes, aetakse segamini diplomaatiaga? Ja kui see on tõepoolest nii, kuidas võivad siis diplomaatilised dokumendid, nagu tihti on räägitud, ära kaduda? Veelgi enam, sattuda kodumaisesse ajakirjandusse.
Kõigest sellest peaks tulenema,et Eesti Välisministeerium vajab tõepoolest tõsist ühiskondlikku kontrolli. Ning selle tulemustest veelgi olulisemate järelduste tegemist. Nähtavasti on paljud tõsikindalteks loetavad seisukohad vaja põhjalikult läbi vaadata, teise poole võimalikud vastusammud eelnevalt tõsisele kaalumisele võtta ja diplomaatiasse ebasobivat jäikust vähendada.
Tooksin arutamiseks välja veel ühe tõsise küsimuse. Milleks lisati preambula piirikokkuleppele, mis andis Vene poolele ettekäände oma allkiri tagasi võtta? Ja nüüd saab Venemaa, kes äsja sõlmis Vene-Saksa lepingu veealuse gaasijuhtme rajamiseks läbi Eesti territoriaalvete, Eestile kompensatsiooni maksmisest loobuda ettekäändel, et piirilepingut pole olemas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)