![]() Palun üks reform korraga!AARE OLGO, 24. mai 2017Kohalike omavalitsuste reform liigub täistuuridel esimese vahefiniši, valimiste poole. Just vahefiniši poole – sest alles pärast valimisi tegelik töö ühinevate valdade reaalsel ühispereks muutmisel peale hakkabki. See on keeruline ja suurt töömahtu nõudev töö, kus tuleb arvestada kõigi huvigruppidega, ning seda vähimate külade ja asulateni välja. Et toimetada sellistes tingimustes reformi eduks, vajame selget ja stabiilset raamistikku, millele toetuda, sest vajame stabiilset riigikorraldust. Siin aga hädad hakkavadki!
Raske on reformida midagi taustsüsteemis, mis ise samal ajal reformub, ja teeb seda omakorda taustsüsteemis, mis samuti samaaegselt reformub. Mõtlesite, et läksin segi? Aga ei läinud. Jõgeva linna elanikuna olen kaasatud reformi, mille tulemusena peaks tekkima ühine uus Jõgeva vald – vald, mis koosneb Jõgeva linnast, Jõgeva vallast, Palamuse vallast ja Torma vallast. Läbirääkimised on keerukad, huvid eritahulised ja ühisosa leidmisega tihti probleeme. Erinevad töögrupid higistavad täiest hingest, auru kulub kõvasti – nii edasiliikumise kui ka vile peale. Tihtilugu on sellises protsessis vaja kõrvaltvaataja pilku, nõuandeid ja isegi kontrolli, kas kõik mõeldu ja plaanitsetu ikka seadusega kokku läheb.Maavalitsusest midagi paremat selliseks vahekohtunikuks ei oskaks vist soovidagi, aga oh häda! keegi kurinahk on samaaegselt alustanud ka maavalitsuste reformiga. Kuna maavalitsused 2018. aasta algusest likvideeritakse, on riik hakanud kiirkorras otsima võimalusi oma ülesannete üleandmiseks kohalikele omavalitsustele. Et mis see üks jama siis rohkem või vähem uutel valdadel kaelas!? Kahjuks pole aga läbirääkimistel ülesannete üleandmise üle riigil kindlat ja stabiilset partnerit – uusi valdu veel pole, rääkimata nende korralikust töölerakendamisest. Kohalike omavalitsuste liit, kus enne hulk vallavanemaid ja vallavolikogude esimehi istus, jääb nüüd samuti õige ahtakeseks, ja pole teada, kes neist praegustest munitsipaalpoliitikutest seal peale valimisi istuma hakkab. Nii keerulist asja, nagu riigi huvide ning kohalike omavalitsuste huvide kooskõlastamine ja läbirääkimine enne reformi algust, ei maksa lootagi.No hea küll – neelame selle maavalitsuste kaotamise kuidagi alla ja püüame uuest kohalike omavalitsuste liidust midagi samasugust välja kasvatada. Peaasi, et muu esialgu stabiilne oleks, sest sõda mitmel rindel on juba ette kaotatud sõda. Aga oh ei! Üleriigilised struktuurid on samuti reformituhinas. Sedakorda näiteks politsei.Jõgeva politseijaoskonnas pandi kinni arestimaja. Nüüd peab iga joodiku kainenema viima Tartusse ja hiljem sealt ka ära tooma. Kaht edasi-tagasi sõitmist arvestades – politseiauto on piirkonnast ära 4 tundi. Selle aja jooksul oleks võimalik patrullida, liiklusjärelevalvet teha või kasvõi koolilaste hulgas ennetustööd toimetada.Nüüd loen lehest, kuidas Jõgeva ja Tartu politseijaoskonnad kokku pannakse ning juhtimine Tartu poole kolib. Kinnitust, et elanikkonnale sellest midagi ei muutu, ei taha küll uskuda. Kui juhtimine on kaugel, muutume meie ääremaaks ja meie konkreetne probleem juhtijatele vaid statistikaks. Tuleme eeltoodud näite juurde: umbes kolmsada kainestumist vajavat joodikut aastas on Jõgevamaale ja tema elanikele tõsine probleem, aga Lõuna prefektuurile, kes arestimaja kinni pani, vaid statistika – arv, mille pärast ei tasu soolaputkat lahti hoida. Mis sest, et alles ta ehitatud ja veel lausa laiendatudki sai.Tegelikult paistab siit kurb tõsiasi, et Jõgeva linn kaotab järjest oma tähtsust kohaliku maakonna (vabandust, varsti olematu maakonna!) keskusena ja siit kaovad riigiasutused, ohtlikult langeb sisejulgeoleku tase; kaugel siis tuletõrje ja arstiabi minekki.Mida siis peale hakata selle Suur-Tartu politseijaoskonna tekkimisega, kellele Väike-Jõgeva statistikaks kipub muutuma? Eesti inimene on leidlik. Teeme oma munitsipaalpolitsei – lepime Mustvee ja Põltsamaa omadega kokku, ja teeme ära. Saame hakkama küll! Peaasi, et samal ajal ei peaks munitsipaalhaiglat ning munitsipaalset veterinaaria- ja toiduohutusteenistust looma, riigiteede hooldamist üle võtma, rongiliiklust korraldama hakkama, munitsipaalpiirivalvet või midagi muud sellesarnast organiseerima. Vähemalt korraga mitte.Võib-olla me olekski kõigeks selleks võimelised, aga milleks meile siis veel Eesti riik? Põltsamaal on näiteks ajalooline kogemus hertsogiriigi pealinnana olemas. Riiki on vaja, et oleks kindlus ja tugi, et oleks tugevam ja julgem koos tegutseda, et väiksemale appi tuldaks.Praegu käib kohaliku omavalitsuse reform, ja muud abi me riigilt vist ei loodakski, kui seda, et: härrased, palun üks reform korraga!AARE OLGO,Jõgeva linnapea 2013–2016, KeskerakondViimati muudetud: 24.05.2017
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |