Välispoliitika: verbaalsest solidaarsusest ei piisa

Mulle on alati meeldinud arvamus, et enne, kui tõttad maailma rabasid kuivendama, tee omaenese elukoha ümbrusest kaunis lilleaed. Tänagi on neid, kes kutsuvad üles leidma Eesti jaoks mingeid eriliselt suuri ja mastaapseid välispoliitilisi eesmärke. Arvan, et need on meie riigi kuulumisega NATO-sse ja Euroopa Liitu juba saavutatud pikaks ajaks.

Eestist saab EN ministrite komitee eesistujariik

Täna on oluline käituda ja tegutseda väärikalt riigina, kel on õigus istuda laudade taga ja võtta vähemasti teoreetiliselt võrdsena osa maailma oluliste välispoliitikaküsimuste arutelust.

 Veel sel aastal ootab Eestit ees üks rahvusvaheline eesistumine. Juba maikuul saab Eestist pooleks aastaks Euroopa Nõukogu (EN) ministrite komitee eesistujariik. Nõukogusse kuulub 47 liikmesriiki, sh Venemaa. Kuna ministrite komitees langetatakse EN poliitilisi otsuseid, k.a otsustused liikmelisuse ja eelarve üle, siis pole vaja pikalt analüüsida, kas juba mais algav eesistumine on oluline või mitte. Seda rohkem, et otsuste vastuvõtmisel püütakse alati konsensuse poole, mis meie välisministrilt (aga just tema juhib tulevasi debatte ning vastutab koostöö tulemuslikkuse eest) nõuab niihästi diplomaadi osavust kui ka otsustaja resoluutsust.

 Tööd ja teemasid on eesistujariigil rohkesti, sest EN alla kuuluvad Euroopa Inimõiguste Kohus, Parlamentaarne Assamblee, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kongress, rahvusvaheline vabaühenduste konverents ja inimõiguste volinik.

 Ettevalmistused eesistumiseks algasid juba läinud suvel; välja on mõeldud peamised valdkonnad, millele Eesti tahab selle poolaasta jooksul keskenduda.

Olukord Välisministeeriumis pole kiita

EN peasekretär Thorbjörn Jagland (vastutab organisatsiooni strateegilise juhtimise eest ja esindab EN) saabub Eestisse visiidile vahetult enne eesistumist. Seetõttu oli lausa kõhe lugeda hiljutist ajaleheartiklit, mille kohaselt isegi Eesti välisministri kabinet ei vasta elementaarsetele turvalisusnõuetele, ja seda kaks aastat pärast tollase välisministri Urmas Paeti ja Euroliidu välispoliitikajuhi Catherine Ashtoni vahelist pealtkuulatud telefonikõnet sensitiivsel Maidani teemal. Oleks küll viimne aeg Välisministeeriumi peamaja turvaala laiendamine kuni viimse olulise kabinetini lõpuni viia. Samas on just Välisministeeriumi aastaeelarve kõigi teiste omast väiksem.

 Juba on alustatud koondamisi, esialgu peamiselt peamajas, ning need paraku jätkuvad. Kõigile on teada, et paljud Eesti saatkonnad on liiga väikesed, et midagi vähegi suuremat saavutada. Praeguste ressursside puhul on raske, kui mitte võimatu isegi tänast välisesinduste võrku üleval pidada. See tähendab muu hulgas, et vaja on läbi viia ministeeriumi tegevusvaldkondade prioriteetide põhjalik analüüs. Täna töötab Välisministeeriumis pisut üle kuuesaja inimese.

 Paraku tekib küsimus, kas neid on piisavalt tegutsemaks kõigega, millega tänini tegeldud. Ja kas peabki olukorras, kus Välisministeeriumi tegevuskulud sel aastal ei kasva. Vähe sellest, nad on niisama suured või väikesed, kui Kaitseministeeriumi kulude kasv. Enne sõjategevuse või kaitselahingute alustamist tuleks siiski diplomaatidele rohkem võimalusi anda ja luua.

Euroliidu välispoliitika muutub tervikuks

Väliskomisjonis arutame Välisministeeriumi tegevust loomulikult pidevalt, paaril korral analüüsisime ka senist ettevalmistustööd tänavuseks eesistumiseks, mis nõuab nii ideid kui ka hoomatavaid ressursse. Juba mais toimub EN Parlamentaarse Assamblee büroo ja alalise komitee ühisistung, millest võtab osa 120 inimest.

 Loomulikult oleme arutanud ka meie ettevalmistusi 2018. a toimuvaks EL eesistumiseks ja analüüsinud võimalusi olla Rumeeniast edukam ÜRO Julgeolekunõukogu roteeruva liikme staatuse saamisel.

 Eestil on võimalus ja kohustus anda oma panus ka EL uue välis- ja julgeolekupoliitika globaalstrateegia väljatöötamisse. Teatavasti andis EL juunikuine ülemkogu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Federica Mogherinile ülesande niisugune globaalstrateegia aasta jooksul koostada.

 Eesti-poolseks peakoordinaatoriks on Erika Ellamaa-Ots Välisministeeriumi poliitikaosakonnast, kellega oleme kohtunud ja probleeme arutanud nii väliskomisjonis kui ka Euroopa Liidu asjade komisjonis. Loomulikult peavad oma panuse strateegiadokumendi meiepoolsetesse ettepanekutesse andma praktiliselt kõigi ministeeriumide esindajad. Mogherini plaanib kogu Euroliidu välispoliitika ühendada üheks tervikuks, mis pole kerge, sest vajab konsensust ka lähenemises julgeolekut tagavatele meetmetele. Strateegia peaks olema ühtaegu nii globaalne kui ka konkreetsemalt keskenduma EL lähiregioonidele.

Panustagem enam arengukoostöösse

Lähtuvalt väljakujunenud olukordadest on strateegias oluline koht arengukoostööl. Põhjusi on mitu, neist olulisim see, et maailmas on verbaalset solidaarsust riikide vahel rohkem kui tegutsemisühtsust. Eesti panus arengukoostöö edendamiseks on seni olnud miinimumist madalam, kuigi investeeringud sellesse koostööliiki teenivad otseselt Eesti julgeoleku huve. Kindlasti tuleks arengukoostöö vahendeid julgemini tuua äridiplomaatiasse, oma koha peaks need teemad leidma mainekujunduse projektides.

 Pole vaja Hegeli-mastaapi analüüsivõimet taipamaks, kui oluline on diplomaatia osa riigi julgeoleku tagamisel. Täna on Euroliidu, seega ka Eesti välispoliitika üks peamisi eesmärke ühtsuse ja tasakaalu säilitamine ja suurendamine, sama käib meie transatlantiliste suhete kohta. Muu hulgas tuleb rõhutada EL ja USA vahelise vabakaubanduslepingu olulisust ja sellest tulenevaid uusi võimalusi.

 Kui me nende eesmärkide saavutamisel vähegi edukad suudame olla, võime ehk siis, kui kõik kiired igapäevatööd tehtud, plaanida ka ülisuuri ja kaugemaid eesmärke, mille poole püüelda.

ENN EESMAA, Riigikogu väliskomisjoni aseesimees

 Sõnavõtust 11. veebruaril Riigikogus, kus olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutleti välispoliitika üle.

[fotoallkiri]   VÄLJAKUTSE: EL juunikuine ülemkogu andis Federica Mogherinile (pildil) ülesande aasta jooksul välja töötada EL uue välis- ja julgeolekupoliitika globaalstrateegia. Mogherini plaanib kogu Euroliidu välispoliitika ühendada üheks tervikuks.

Jaga |