Meie pere lugu

25. august 2004


See kirjutis pole mõeldud kaeblemisena, vaid soovina teada anda: ka nii elatakse. Kahjuks on meie riigis äraelamisvõimalused väga erinevad. Palju loeb see, kus inimene elab. Kas on siis Lõuna-Eesti perede lapsed süüdi, et elavad just siin? Kõik ei mahu suurlinnadesse, keegi peab ka maal elama. Inimestel pole tööd ja kannatavad alati lapsed.

Meie pere on kuueliikmeline. Kõige vanem tütar on küll peaaegu oma elu linna sättinud, kuid üliõpilasena koduga tihedalt seotud. Sügisel lähevad kolm nooremat kohalikku kooli, kõige pisem tibu esimest aastat.
Oleme püüdnud eluga hakkama saada. Töötame mõlemad abikaasaga, ka lapsed on suviti igal võimalusel tööd teinud. Kes isa kõrval puidufirmas, kes hommikust õhtuni marjatalus.
Paar aastat tagasi saime vabariikliku tunnustuse suurperede konkursi võidu näol. Seda peaasjalikult tublide laste kasvatamise eest. Tublid on nad tõesti – nii õppimises, spordis kui igasugu võistlustel osavõtus. Keskmine tütar tuli viimasel koolipäeval koju, süli kiituskirjale lisaks auhindu täis. Vanim tütar oli pea kõik aastad klassi parim õpilane, käis maavanema vastuvõtul ära. Poeg toob aina korvpallis medaleid koju. Kõik nad on hakanud kolmeaastaselt lugema-kirjutama, eks seepärast on ka õppimises edukad.

Mulle anti uus elu
Ise sain samal aastal maakonna parima töötaja tiitli. See oli mulle suur üllatus, sest tegin lihtsalt oma tööd. Ja teen praegugi, kuigi vahepeal on meie peret tabanud väga palju halba.
Kohe pärast perekonkursi võitu sain teada kohutava tõe – olen väga haige. Järgnenud raske operatsioon, keemia- ja kiiritusravi viisid mu tööst pikaks ajaks eemale. Tegelikult anti mulle siis teine elu. Sattusin vist maailma parimate arstide hoolitsuse alla. Selle eest tasumiseks pole lihtsalt sõnu ega materiaalseid väärtusi olemas.
Ainult oma mõtetes võin tänada iga uut päeva, vahepealne on nagu halb unenägu. Kui ei peaks käima regulaarselt arsti juures tervist kontrollimas, kui üks jalg poleks teisest kolm korda paksem, ei mõtlekski ma selle peale. Olen tänulik oma abikaasale, lastele, vanematele ja tööandjale – ilma nende toetuseta poleks ma taas tõusnud.
Kõige eelneva kokkuvõtteks – oleme sellistes rahalistes raskustes, et mõistus lõpeb otsa. Kui maksta ära maksud, ei jätku toiduraha. Kuid süüa on ju vaja! Nüüd lisandub kooliasjade ostmine. Tuleb jätta maksud maksmata, muud lihtsalt ei jää üle. Olen öösiti ärkvel, muremõtted ei lase uinuda. Sissetulekud nagu oleks, kuid palgapäevadel teen aina valikuid – osta, mitte osta, maksta, mitte maksta.
Vahel on tunne, et ei jaksa enam. Siis aga jälle, et peame sellest ummikust välja pääsema. Kuidas, ei tea! Tunnen, et me ei tohi alla anda, oleme juba nii palju läbi elanud. Minu kallid on seda väärt!

Palju on vaieldud kahe Eesti pärast
Kahjuks on see nii, et meie väikeses riigis on võimalused äraelamiseks väga erinevad. Kellel paremad võimalused, see ka paremini elab. Palju loeb see, kus inimene elab. Kas Lõuna-Eesti perede lapsed on süüdi, et elavad just siin? Kui Tallinnas makstakse kooliminejatele tuhandeid, siis maal peavad lapsevanemad kinni maksma koolitarbed ilma vähimagi toetuseta.
Kõik ei mahu suurlinnadesse, keegi peab ka maal elama. Kuid elatustase on siin väga madal. Kas meie riigi kõrgem klass üldse kujutab ette, et meil saab tööinimene kaheksa tunni raske füüsilise töö eest kõvasti alla keskmise palga, kusjuures ei loe haridus ega tööstaazh.
Valus on vaadata lapsi, kelle ainuke toidukord päevas on koolitoit. Ja selliseid lapsi pole mitte vähe. Inimestel pole tööd, igaühel pole võimalik iga päev linna tööle sõita. Vahel on muidugi ka alkoholiprobleemidega tegemist, kuid mitte alati. Ja kannatavad ikka lapsed. Milline tulevik neid ootab, kes poolnäljaselt õhtuti magama lähevad? Nad on pettunud ja õnnetud. Eriti kui loevad ja vaatavad meie ajakirjandust. Vaadake moelehekülgi. Suvalise pluusi või seeliku hind on suurem kui enamiku perede kogu kuu toiduraha.

Pereema AGNES Valgamaalt

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)