Euroopa valik: üldine häving või Ida-Ukraina autonoomia?

 1. Osmoos majanduses ja rahvusteadvus

 Keemiast teame osmoosi – ainete isereguleeruvat ringkäiku vees madalamast kontsentratsioonist kõrgema poole. Majanduses „osmoos” toimib elukvaliteedi suunas. Miljonid ukrainlased on läinud Venemaale tööle; vastupidist Ukraina piiril ei tunta.

 Paraku on tänases europoliitikas teistmoodi. Kõrgema arengutasemega riigid on lahustamas vähemarenenuid. Nõustajad, vaatlejad ja abilubajad on süvendanud kaost Ukrainas. Kui Krimmi ja Venemaa vahel teostus „osmoos”, siis Euroliidu ja Ukraina liideses toimiks, piltlikult öeldes, piimakoorimine – euronormid võtaksid või ja rasva, piimajõgede asemele jääks Ukrainas nirisema lõss. Endistest koloniaalriikidest moodustunud eurotuumiku huvi oleks hõivata oma kaubaga Ukraina turg – ei muud.

 Seevastu meie meedial pole huvi otsida Ukraina mahajäämuse põhjuseid, vaid ta igatseb näha rahutusi Krimmis ja krimmitatarlaste ahistamist, samamoodi kui otsib lünki Tallinna liikluskorralduses. Peaasjalikult selleks, et vältida teemat: kas Krimmi inimene on täna õnnelikum ja rahulolevam, või oli ta seda endises Ukraina Krimmis?

 Küsigem: mis majanduslikku kasu hiiglaslik rahasüst poolsaare majanduse turgutamiseks Venemaale otseselt annab? Ainult iga-aastast rahaga turgutamist, sest Ukraina elatus Krimmist selle arengusse raha panustamata. Krimm omakorda püsis turismiobjektina aga nõukogudeaegsel rasval. Olen seal aastaid reisinud ning võinud tunnistada, et näiteks ühistransport ja teed pidevalt kuluvad ning vananevad jne.

 Poliitilised muutused Krimmis aga on tootnud uusi rahutusi. „Molotovi kokteilidega“ äärmusnatsionalistide saadus – maidaanlaste vaim – on pudelist välja pääsenud ja maandunud Ida-Ukrainas. Teisenenud Ülemraada Kiievis (president Porošenko käskis 25. augustil parlamendil laiali minna – Toim.) võitles väliselt endistviisi – kõnetoolis vastastikku pukseldes, ent sisuliselt tegeles võitlemisega venekeelsete separatistide vastu, kes tahavad Ida-Ukrainasse, Venemaa piiri lähedusse oma rahvavabariiki moodustada. Kiievi ajutise valitsuse pearõhk on seisnenud nüüd ähvarduste seadustamises ja eriolukordade väljakuulutamises.

 Rahva kollitamisel sarnanetakse Eestile – venehirmude abil suunatakse rahva tähelepanu argielumuredelt sõjaohule, sest äraehmatatud inimestega on kergem manipuleerida. Paraku pole sõpruse ja armastuse leidmine iga poliitiku tugevam külg. Nüüd ongi poliitiliselt aktiivne venekeelne elanik saanud Ida-Ukrainas terroristiks ja riigi lõhestajaks ning miilitsal on voli teda tümitada ja kuhugi ära viia. Polegi enam ime, et rahvas on hakanudki abi otsima Venemaalt.

 Võib oletada, et nn vene aktsendiga relvastamata mehed Harkivis, Donetskis, Luganskis jt paikades Ida-Ukraina paikades on, nagu Krimmi liidendajadki, olnud Venemaa koolitusega, ning et kohalik rahvas läheb nendega meeleldi kaasa.

 Küsigem: miks? Sest Kiiev ei mõista liitriigi moodustamise võimalust. Krimmiga magati föderatsioonileping maha, ja nüüd kisub asi samas suunas, kuigi peaks olema selge, et Lääne- ja Ida-Ukrainal on erinev ajalootunnetus ning et käsukorras eri pooli koos ei hoia.

 Rahvusteadvusel on omad ajaloolised tõdemused ja kogemused ning kriitilised punktid. Kui keegi teeb maha eestlaste vaprust vabadusvõitluses või pisendab meie rahva kannatusi, siis külvab ta tormi – enam mitte küll Vabadus- või Lauluväljakule, kindlasti aga meediaportaalidesse ja poliitikute valimiskampaaniatesse.

 Venelase rahvusteadvuses on olulisel kohal 9. mai tähistamine, uhkustunne oma keele rikkuse üle, teadmine, et venelasi pole ajaloo jooksul alistatud. Selle, Venemaa kolmainsuse mõistmine käib fašistliku meelsusega Lääne-Ukrainale ja mõnele Euroopa riigile üle jõu. Kui euroabistajate kultuur lubas Kiievi kaikameeste vägitegusid tunnustada, siis pole imestada, et sellesarnane käsitus kandub ka idasuunas.

 Mässuliste tunnete üheks starteriks sai Venemaa telekanalite keelustamine Ukrainas. Aastakümneid oli Ukrainas kakskeelne riigikeelsus, aga nüüd võttis uus Kiiev ühe keele ja vastu andis poole kõrgema gaasihinna.

 USA ja euroabistajate toel tõrjuti koostöövõimalused Venemaaga, kust aasta alguse seisuga oleks olnud võimalik saada 15 miljardi dollari suurust krediiti USA ühe miljardi vastu.

 2. USA abi

 Kommunismil pole rahvustunnet. Seda isegi siis, kui näiteks kelamlastel ning Eesti amerikaniseerunud esimesel mehel on teine arusaam.

 Stalinismi kuritegude sildistamine kommunismiga on USA kinnisidee ja pärusmaa. Ta ei pea enda õigustuseks otsima selgitust ei oma ega teiste maade kommunistidelt. Kes tahab maailma valitseda, sellel on voli omatahtsi mõelda. Alati jääb mõistatuseks, millise malli järgi mõõta USA rahvustunnet. Ühe teise suurriigi puhul on teada, et kaitstakse kindlalt oma põhirahvuse huve – seistakse kõigi venelaste eest. Et USA-l pole ajalooliselt kujunenud moraalset kohustust välja astuda konkreetse rahvuse nimel, on ta võtnud endale ambitsioonikama ülesande – võidelda kommunismiohuga kogu maailmas, anda abi ohutsoonis olijaile.

 Aasta-aastalt ja päev-päevalt saab selgemaks, kuivõrd Ameerika abi põhineb niisugusel ideel: tuleb hävitada ja lõhkuda, ent selleks, et kannatuste ränkus ei süüviks asjaosaliste mällu, peab purustatu ruttu taastama. Suure käraga alustataksegi siis ülesehitamist, et näidata, kuidas ikka abistatakse ja ollakse heategija.

 Ühes Chaplini tummfilmis tegutses aknaklaasija, kes kriisiajal oli töötuks jäänud. Kuid nutikas klaasissepp leidis väljapääsu. Kokkulepitult lõi tänavapoiss kõrvalmaja akna katki ja jooksis minema. Mõni hetk hiljem jõudis sinna klaasija, seljas raam vajaliku materjaliga. Õnnetusse sattunud majaomanik oli „juhuslikust” kohtumisest õnnelik, ning aknaparandajale kuulusid tänusõnad ja teenitud tasu.

 Teine klassikaline näide, kuidas teenida raha ja olla ühtaegu nii päästja kui ka abistaja, pärineb 20 aastat hilisemast ajast.

1941. aasta 23. juunil tõi New York Times ära tolleaegse senaatori Harry Trumani seisukoha: „Kui näeme, et Saksamaa on võitmas, peame aitama Venemaad, ja kui Venemaa on võitmas, peaksime aitama Saksamaad, ja seega lasta neil vastastikku tappa nii palju kui võimalik, kuigi ma ei taha, et Hitler oleks võidukas!” Tulevane USA president jäi seekord endale kindlaks. Mida kauem sõda kestab, seda rohkem tapetakse, ning see oligi USA-le hea bisness.

 Kui siia lisada bisness kommunismiohu likvideerimisest Koreas, Vietnamis jm ning „demokraatia jaluleseadmine“ Iraagis, saame pildi USA relvatööstuse võimalikust tõusust (ainuüksi Vietnamile tuli pomme heita rohkem kui Teises maailmasõjas!).

 Kogu maailma sõjatehnika ekspordi mahust kuulub tänapäeval USA-le 30% ja peamisele rivaalile Venemaale 26%. Viimase viie aasta jooksul, võrreldes ajavahemikuga 2002–2006, kasvas relvakaubandus ligi neljandiku võrra (24%), teatas Stockholmi Rahvusvaheline Rahu-uuringute Instituut (SIPRI). 2012. aastal müüdi välismaale USA ajaloo suurim relvakogus – tarniti peaaegu 70 miljardi dollari ulatuses, mis oli üle poole enam, kui eelnenud aastal (teavet lekitas USA välisministeeriumi töötaja).

 Ent eduka relvaäriga kaasnevad moraalsed tagasilöögid. USA sõdurid on mitmel aastal maha lasknud oma relvavendi. See on märk, millise sisuga „demokraatiat“ USA „missioonidel“ ekspordib ja kuidas see pärsib nn misjonäride närvisüsteemi.

 Kui nüüd abistada Ukrainat sedavõrd, et korduks Serbia 78-päevane stsenaarium, kus NATO kulutas pommitamiseks iga päev umbes 100 miljonit dollarit, paraneksid ka maailmavalitseja rahaasjad…

 USA majandusedu sõltub välislaenudest, kuna oma riigieelarve on kroonilises puudujäägis. Sealhulgas Venemaa sõbralt Hiinalt on laenatud 1,3 triljonit dollarit. Näiteks 2012. aasta veebruari maksulaekumised ulatusid 105 miljardi dollarini, kuid kulutusi tehti 334 miljardit.

(vt http://www.finantsvaade.ee/uudised/usa-riigieelarve-veebruaris-ajaloo-suurimas-puudujaagis)]

 USA valitsus peab iga dollari kulutamiseks enne laenama 50 senti. Ukrainale ühe miljardi dollari laenamine kõleda rahakoti juures on ennekõike tarvilik USA-le endale, nagu ehalkäijast naistemees peab eelkõige oma potentsi tõestama.

 USA rahaturu elavdajateks saavad ka tema Eesti sõbrad, kes igatsevad siia NATO baase, et kujundada Eestist sõjaliste rünnakute sihtmärk. Mitu meie ministrit polnud veel sündinudki, kui USA oleks valla päästnud tuumasõja, sest Kuubale hakati paigutama Nõukogude rakette. Miks ei võiks Venemaa täna käituda sama valuliselt, kui näiteks Ööbikuorgu paigutataks Moskvale sihitud kaugmaarakette?

 Kas meie peame panuse tegema võidurelvastamisele või oma rahva heaolu tõstmisele? See jääb täna veel teadmata, nagu ka igiliikuriks kasvav sündroom Venemaa karistamisest.

3. Sanktsioonid kui arengumootori osa

 Miks peab Venemaad karistama? Kas seepärast, et ta julges alustada geopoliitilist revolutsiooni sundimaks riike mõtlema, kuidas muuta rahvusvahelist õigust?

 Venemaa saavutuseks tuleb kahtlematult lugeda Krimmi sujuvat liidendamist ja Putini populaarsuse enneolematut tõusu. Meeldigu see vastastele või mitte, ent Ülevenemaalise Avaliku Arvamuse Uuringute Keskuse andmeil oli esimest korda kuue aasta jooksul Venemaa presidendi reiting ületanud 80% (märtsi lõpus olid sotsioloogid dokumenteerinud 82,3%). Samal ajal 59% küsitletuist oli Obama tegevuse suhtes kriitilised ja Valge Maja Venemaa-poliitikaga ei nõustunud 54%. USA presidenti kiidab ainult 39% rahvast.

Oleme julged nõudma, et Prantsusmaa ei müüks Venemaale kaht ülimoodsat sõjalaeva „Mistral". Mis Prantsuse kaitsetööstusele ei meeldi, sobib Venemaa laevaehitajatele! Eitav lahendus annaks tõuke oma tehnoloogia ja mitmete arenduste väljatöötamiseks ning suurendaks Venemaa sõltumatust välisturust.

Rahvusvaheline maksesüsteem MasterCard lõpetas USA sanktsioonide tõttu Venemaa pankade Rossiya, Sobinbank ja SMP-Bank maksekaartide teenindamise. Tänu Visa ja MasterCard maksetehingute peatamisele mitmete Vene pankade klientidel, sündis Venemaal kindel otsus üles ehitada omaenda siseriiklik maksesüsteem. Kuna niisuguse plaani arutelu on kestnud pikka aega, loodetakse see maksesüsteem käivitada tänavu, kuid see ei tähenda loobumist rahvusvahelistest maksesüsteemidest.

 Lõpptulemusena on kaotajaks pooleks keelustaja ise. Kui iga venemaalane maksab omamaise maksekaardiga, võtab ta ameeriklaste taskust miljardeid dollareid ja jätab selle raha igal aastal Venemaale. Pealegi edendaks oma maksesüsteem tuhandete töökohtade teket ja Visa jääb ilma potentsiaalsetest komisjonitasudest iga makse pealt.

 Vneštorgbank, suuruselt Venemaa teine pank, on teinud ettepaneku, kuidas vastata USA ja Euroliidu sanktsioonidele – lubada välismajanduspartneritel osta naftat ja gaasi ainult rublade eest. Kui rubla ületab riigipiire, siis ta tugevneb, aga USA dollar samas nõrgeneb. See julge idee sisaldab riske, kuid on üks võimalikke vastusamme.

 21. sajandil ei pea enam üksteist kõrvetama taparelvadega, aitavad ka majanduslikud surveavaldused, mille toel omakorda käivitub innovaatiline tegevus. Tarkuse kasvades leiame rahvastevahelise viha õhutamise asemel ka armastuse üles.

 Venemaa on praegu õigusruumi reformaator ja käivitanud majandusliku „osmoosi”. Samas leiame, et USA abi sageli ei loo sõprust, vaid rivaalitsemist ja omakasu.

 Euroliidus idanevad riikide lagunemise ja väikeste moodustiste tekkimise alged. Damoklese mõõk seati ÜRO-s Venemaa kohale mitte niivõrd Krimmi „kriisist” ja Ukraina föderaliseerimise levikust lähtuvalt, vaid iseseisvust püüdlevate rahvaste hirmutamiseks. Näiteks Hiina ei saa toetada Venemaad, kartes Tiibeti kaotamist. Itaalia kardab kaotada Veneetsiat ja Hispaania Katalooniat. Ent emamaast lahkulöömise seeme on külvatud...

 Euroliidu lahustumine pole ka USA-le meeltmööda, sest see tõstaks Venemaa kui ümberkujundaja mainet. Suurriiki ei suudeta põlvili suruda. Mis kasu see tookski maailmale?

[esiletõsted-pildiallkirjad]

Mässuliste tunnete üheks starteriks sai Venemaa telekanalite keelustamine Ukrainas. Aastakümneid oli Ukrainas kakskeelne riigikeelsus, aga nüüd võttis uus Kiiev ühe keele ja vastu andis poole kõrgema gaasihinna.

Stalinismi kuritegude sildistamine kommunismiga on USA kinnisidee ja pärusmaa.

 21. sajandil ei pea enam üksteist kõrvetama taparelvadega, aitavad ka majanduslikud surveavaldused, mille toel omakorda käivitub innovaatiline tegevus. Tarkuse kasvades leiame rahvastevahelise viha õhutamise asemel ka armastuse üles.

 EI MISKIT UUT: 1941. aasta 23. juunil tõi New York Times ära tolleaegse senaatori Harry Trumani seisukoha: „Kui näeme, et Saksamaa on võitmas, peame aitama Venemaad, ja kui Venemaa on võitmas, peaksime aitama Saksamaad, ja seega lasta neil vastastikku tappa nii palju kui võimalik, kuigi ma ei taha, et Hitler oleks võidukas!” Tulevane USA president jäi endale kindlaks. Mida kauem sõda kestab, seda rohkem tapetakse, ning see oligi USA-le hea bisness.

 MÄSS TOOB LÕSSI: Mässata on tore, aga pärast peab edasi elama. Aleksander Kaasik arvab, et elu Euroliidu ja Ukraina liideses toimiks nagu lehmalt piima koorimine – euronormid võtaksid või ja rasva, piimajõgede asemele jääks Ukrainas nirisema lõss.

ALEKSANDER KAASIK, poliitika- ja reisihuviline

Jaga |