Nädala juubilar ANTON DENIKIN 140

Tõenäoliselt võinuks riigimehekarjäär oodata ka aastail 1918--1923 toimunud Venemaa kodusõja valgearmee üht nimekaimat väejuhti kindral Anton Denikinit. Objektiivsete ja subjektiivsete faktorite tulemusel võitis selle heitluse punane Venemaa. Ehk aidanuks valgete võidule kaasa, kui Denikin jt selle sõdiva poole väejuhid tegutsenuks sõjakeerises rohkem poliitikutena?

Sarnaselt mitmete Venemaa teiste kuulsustega polnud ka Denikin puhastverd venelane. Ta sündis 16. detsembril 1872 Varssavi kubermangus Wroclawis 65-aastase erumajori Ivan Denikini ja vaesunud katoliiklikust aadliperest pärit 29-aastase poolatari Elizabethi pojana. Sõjaväelaseks õppimine algas Kiievi junkrukoolis. 1899. a Anton Denikin lõpetas Peterburis kindralstaabi akadeemia, kus avaldusid tema õiglustunne ja võitlejaloomus. Kuigi kõrgkool sai lõpetatud sedavõrd heade hinnetega, et pidanuks kohe saama tööle kindralstaapi, jäi ta sealsest ametist siiski ilma. See ajendas noort ohvitseri kirjutama korduvalt protestikirju keiser Nikolai II-le ja sõjaminister Aleksei Kuropatkinile. Lõpuks võitles Anton Denikin siiski kätte õiguse ning edutati staabiohvitseriks. (Tema järjekindlast „jonniajamisest" on Vikerraadio saates „Müstiline Venemaa" paeluvalt rääkinud ajaloolane David Vseviov.)

N-ö tubasemast tööst enam paelus Denikinit reaalne sõjameheelu. Nii läkski ta vabatahtlikult Vene-Jaapani sõtta, kus sai peagi staabiülemaks Baikali-taguses kasakadiviisis ning hiljem Uraali diviisis.

Venemaa armetu lüüasaamine selles sõjas ja 1905.-1906. a revolutsioon panid Anton Denikinit mõtlema ühiskonnaelu valukohtadele. Ta kuulus neisse ringkondadesse, kes pooldasid Venemaa riigielus muudatusi, kuid mitte revolutsiooni, vaid evolutsiooni teel, sealhulgas ka konstitutsioonilise monarhia kehtestamist, eeskujuks Inglismaa. (Noid kaalutlusi võiks võrrelda Mihhail Gorbatšovi perestroika-poliitikaga NSV Liidu päästmiseks.)

Esimese maailmasõja ajal Denikinist sai Raudbrigaadiks kutsutud 4. laskurbrigaadi ülem Galiitsias. Teda tunnustati briljantidega kaunistatud Püha Georgi aumõõgaga, mida keiserlikul Venemaal pälvisid vaid eriti silma paistnud sõjaväelased.

Pärast nõukogulikus ajalookäsituses Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsioonina tuntud bolševistlikku riigipööret sai kindralleinant Denikinist valgekaartliku Vabatahtliku Armee üks organiseerijaid ja pärast kindral Lavr Kornilovi langemist 1918. aasta kevadel Jekaterinodari ründamisel ka selle armee juhataja. Denikini juhitud armee tegutses Lõuna-Venemaal, suuremateks võitudeks olid Kiievi, Orjoli jmt suurte linnade vallutamine punastelt. Ta kavandas pealetungi ka Moskvale. Paraku järgnesid võitudele lüüasaamised, ja Denikin taandus järelejäänud vägedega Krimmi, kus määras enda asemel Lõuna-Venemaa vägede ülemjuhatajaks kindralleitnant Peter von Wrangeli.

Anton Denikini juhitud vägede kaotuse põhjusteks võib pidada konkreetse poliitilise tegevusjoone puudumist. (Prof. Vseviov rääkis oma raadiosaates, et kuigi valgekaartlaste seas leidus nii tsaarivõimu taastamise kui ka vabariigi pooldajaid, ei avaldanud Denikin ses küsimuses kindlat seisukohta, vaid ennekõike pidas peaeesmärgiks punavägede purustamist ja nõukogude võimu kukutamist. Ajaloolased on Denikini ja tema meeskonna miinustena märkinud ka põllumajandusreformiga mitte tegelemist noil territooriumeil, mis nende kontrolli all olid. Teatavasti tõi Eesti iseseisvuse pooldajatele Vabadussõjas suuresti võidu just maareformi talupojakeskne läbiviimine.)

Oma elukäigu poolest vedas kaotajaks jäänud Denikinil ehk rohkemgi kui tema võitjatel. Enamik kodusõja-aegseid Nõukogude Venemaa tippsõjaväelasi hukati stalinlike repressioonide ajastul. Nende hulgas oli ka Kütidiviisi eestlasest komandör Jakob Palvadre, kes 1936. a „rahvavaenlasena" hukati. 1937. a tabas sama saatus Punaarmee korpusekomandöri Johannes Raudmetsa, kes osales Orjoli, Kurski, Harkovi ja Donbassi hõivamisel Denikini vägedelt ning Krimmis Perekopi kindlustatud positsioonide hõivamises Wrangeli vägedelt.

Denikinil õnnestus pääseda Krimmist Türki - Konstantinoopolisse. Oma Lääne-Euroopa perioodil elas ta ka Ungaris, kaks korda Belgias ning Prantsusmaal. 1945. a asus ta Ameerika Ühendriikidesse, kus suri 8. augustil 1947 ja maeti New Jersey osariigis Jacksoni linna. Tema abikaasa viimseks puhkepaigaks sai Pariis. 2005. aastal maeti mõlemad ümber Moskvasse - Donskoi kloostrisse. Selleks et ümbermatmise tseremoonia teoks saaks, saatis Denikinite eakas tütar kirja president Vladimir Putinile.

Läänes elades pidas Anton Denikin loenguid ja kirjutas mitu raamatut. Üht tema teost, mille pealkiri „Vene ebastabiilsus", peetakse kõige huvitavamaks, mis on üldse ilmunud valgekaartliku liikumise kohta Lõuna-Venemaal.

Kindral Anton Denikinist saab lugeda ka 2000. aastal ilmunud raamatust „Kahe maailmasõja väejuhid", mille koostajad on Mati Õun, Hannes Walter, Erik Linnasmägi, Aivars Petersons ja Olev Raidla. Eestlastest sõjaväelasi on läbi aegade ikka jätkunud igale poole - internetis leidub teavet näiteks sellegi kohta, kuidas kümnetel Denikini armees sõdinud meie rahvuskaaslastel õnnestus pärast lüüasaamisi Krimmi kaudu pääseda Egiptusesse.

JAAN LUKAS

Jaga |