2. veebruar 1988 Tartus

MART KADASTIK,      30. jaanuar 2008


{KN toimetuselt: Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamises kuulub oma väljapaistev koht ka 20 aastat tagasi toimunud sündmustele, mil MRP-AEG korraldas Tartu rahu 68. aastapäeval miitingu, mille miilits Tartu juhtkommunistide korraldusel koerte abil laiali ajas.

Alljärgnevalt avaldame tolleaegses EKP Tartu Linnakomitee, EKP Tartu Rajoonikomitee, Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu ja Tartu Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandjas „Edasi" ehk praeguses „Postimehes" ilmunud tolleaegse toimetaja ja hilisema peatoimetaja ning praeguse AS Eesti Meedia juhatuse esimehe Mart Kadastiku 4. veebruaril 1988 ilmunud artikli.}


Mitmed lugejad on meile kirjutanud:

KAS ÜLDSE OLI VAJA AVALIKUSTADA MRP-AEG KAVANDATAVAT MIITINGUT TARTU RAHU 68. AASTAPÄEVA TÄHISTAMISEKS?

Ka me ise kaalutlesime selle üle ning mõistsime, et paaristki reast miitingu kohta piisab inimestes uudishimu äratamiseks. Seda uudishimu ei saa kuidagi nimetada ebaterveks, iga avalik üritus tõotab tuua vaheldust Tartu muidu nii atraktsioonivaesesse ellu.

Hoolikas lugeja muidugi märkas, et me ei kuulutanud välja miitingu kellaaega. Väga lihtsal põhjusel: meie eesmärgiks ei olnud inimesi kokku kutsuda. Kavandatava miitingu täpse aja väljahõikamine „Ameerika Hääle" ja „Vaba Euroopa" saadetes kinnitab veel kord, kelle abile MRP-AEG tegelikult toetub.

MRP-AEG taotluste avalikustamisel oli märksa laiem eesmärk, kui tõestada juba ammu tõestatut. Üritasime üle saada tagantjärele tarkuse stampidest. Meile tundus, et 2. veebruarile kavandatud aktsiooni mahavaikimine, MRP-AEG tegevuse jätkuv salapärastamine olnuks lühinägelik samm, isegi kui selle vaikimise tulemusena hoidnuksime hetkel ära suurema rahvahulga. Muide, meiepoolset avalikku asjaajamist oli kõige vähem oodanud MRP-AEG. 30. jaanuaril läkitas nende grupp „Edasile" kirja, milles nõutakse elanike informeerimist sellest, et linna täitevkomitee on 2. veebruari miitingu ära keelanud. Siingi jäi MRP-AEG hiljaks: 30. jaanuari lehes andis täitevkomitee oma otsusest ise kõigile teada, niisamuti teatati ajalehe vahendusel, et siseasjade osakond on kohustatud avaliku korra kaitseks tarvitusele võtma abinõud. Nüüd järgnes mõningane segadus „häältes", kuni miitingueelsel päeval võeti selge kurss: hoolimata linnavalitsuse keelust miiting toimub.

Üpris ootuspärane on nüüd küsimus:

KAS IKKA OLI VAJA MIITING ÄRA KEELATA NING, VEELGI ENAM, SILMALEGI NÄHTAVAID RESOLUUTSEID ABINÕUSID RAKENDADA?

Vaatepilt, mis üleeile Tartu tänavatel avanes, oli tõepoolest tavatu: kõikjal kesklinnas võis näha miilitsamehi. Küsin paljude tartlaste eest: kas me äkki ei püüdnud suurtükiga kärbest tabada? Kas tõesti suutis üks väike naine (Lagle Parek) linnas sedavõrd erakorralise olukorra tekitada? Kas linnavalitsus ei lasknud ennast ülemäära ära kohutada? MRP-AEG võinuks ju vaikselt oma miitingu ära pidada ning siis rahulikult laiali minna, nüüd aga külvasime suure hulga mundrimeeste demonstreerimisega ise närvilisust? Niimoodi täna ilmselt küsitakse paljudes töökollektiivides ja kodudes.

Püüan vastata. Esiteks, küsimus ei ole kunagi olnud ühes naises ega ka mitte tema kolmeteistkümnes kaaslases, kes on ühinenud MRP-AEG sildi alla. Kavandatud miitingu tähtsus – kas me tahame sellest endale aru anda või mitte – oli väljunud kohalikest mõõtmetest. Sellest oli tehtud – nende inimeste tahte vastaselt, kes tõesti siiralt soovisid Tartu rahu aastapäeva tähistada – suurriikide poliitika objekt. Kõlab pateetiliselt, kuid liialduseta. MRP-AEG plaani kohaselt pidanuks miitingule tulema
t u h a n d e id eestlasi (üleeile ei teinud MRP-AEG sellest plaanist enam saladust), seepärast ei nõustunudki nad variantidega viia üritus kuhu tahes katuse alla. Nad teavad, et nende isiku vastu tuntakse suurt huvi. Kes üleeile Vanemuise tänava kanti sattus, pidi ka kuulma sagedast küsimist: mismoodi see Parek küll välja näeb?

Tuhandetele planeeritud üritust sedavõrd kitsukesel maa-alal on võimatu läbi viia, ilma et ei häiritaks liiklust jne. Seepärast oli tõesti põhjust miitingut selles paigas mitte lubada. Kuid, nagu nüüd välja kukkus, tuli liiklus ometi sulgeda ja ka inimeste rahu sai häiritud. Mida me siis ikkagi võitsime miitingu keelustamisega?

Võitsime seda, et ühele platsile jäi kogunemata umbes kahetuhandeline inimhulk, kellele andnuks näo poolteistsada käratsejat. Meie demokraatiakogemused on kahjuks veel sellised, et püstijalakogunemistel lageda taeva all, pealegi pimedas, ei osata kuulata erinevaid seisukohti ega ka neid esitada. Seal ei maksa argumendid, vaid emotsioonid. Ja neid oskab MRP-AEG üles kütta. Kas uudishimulikul tartlasel, kes tuli Vanemuise tänavale Lagle Parekit vaatama, olnuks shanssi oma mõtet kuuldavaks teha, kui tema mõte juhtumisi erineb MRP-AEG omast? See shanss olnuks tühine. Küll olnuks tõenäoline, et kõik need paar tuhat pealtvaatajat – millised ka poleks nende vaated – kuulutanuks Lagle Parek hiljem oma poliitilise tegevuse toetajaiks.

Tegelikult ei ole ka see argument peamine. Ohtu avalikule korrale ei kujuta otseselt MRP-AEG, vaid nood sadakond käratsejat, öelgem otse – huligaanid, kes niisugustel üritustel tingimata osalevad. Raske on öelda, kelle poolt või vastu nad on, nähtavasti ei tea nad midagi ei kodanlikust Eesti Vabariigist ega Tartu rahust. Neid need asjad ei huvitagi. Nad tulevad tänavale ennast välja elama, kasutades selleks pimedat anonüümsust. Neid ei saada laiali ruuporisse hüütud manitsustega „Minge nüüd rahulikult tagasi oma kodudesse!", neile ei piisa ka paarikümneminutilisest rahumeelsest miitingust. Nad on välja tulnud (paljud pealegi sõitnud teistest Eestimaa linnadest) spetsiaalselt selleks, et korraldada „üks korralik märul". (Tallinnast oli tulnud pseudousklike grupp „Elu Sõna", kellega kolleeg Mati Talvikul oli mäletatavasti tegemist.)

Ebaõige on väita, et pool aastat tegutsenud MRP-AEG peaks kandma vastutust noorte käitumise eest. Et meil jätkub seda sorti noori, see on aastakümneid „abinõudeplaani" järgi tehtud kasvatustöö tagajärg. Küll võib MRP-AEG-d süüdistada selles, et ta kasutab ära niisuguste noorte agressiivsust ja nihilismi oma eesmärkide saavutamiseks.

Konkreetsemalt teisipäeval toimunust. Inimestele, kes aegsasti hakkasid Vanemuise tänavale kogunema, anti võimendite vahendusel teada: miiting jääb ära; kel tahtmist Tartu rahu või ka muude probleemide üle arutleda, seadku sammud Vanemuise 46 õppehoone suunas. Kes lahkus päriselt, kes jäi kõrvaltänavale kiibitsema, kes arvas õigeks osaleda Vanemuise 46 varem väljakuulutatud diskussioonis. Olgu märgitud, et sealne ringauditoorium sai rahvast puupüsti täis (ligi 700 kuulajat ja rääkijat), nelisada inimest suundus „Vanemuise" kontserdisaali, kus organiseeriti kohtumine ajaloolaste ja linnajuhtidega. [---]

Sel ajal kui MRP-AEG liider Lagle Parek oli Vanemuise tänava ringauditooriumis, tegutsesid tema kaaslased energiliselt tänaval. Just Jüri Miku (seesama Mikk, kes üksvahe näljastreigiga end reklaamis) valjuhäälsel eestvõttel hakkas poolteistsada inimest mööda linna „jalutama", suundudes esialgu Toomele. Käies kasvab viha ning anonüümne vastutamatus. Finaal ähvardas kujuneda juba üpris kurvaks: Riia mäel tõkestasid huligaanid liikluse, hakkasid autosid peatama ja „läbi otsima", pudeleid pilduma, kividega ähvardama.

Sündmuste niisugust pööret võis karta. Seepärast ei saa kuidagi öelda, et miilitsatöötajad olid väljas rahva hirmutamiseks. Kui linnavalitsus on vastu võtnud otsuse miitingut mitte lubada ja korda kaitsta, siis tuleb seda otsust ka täita. (Nii tuleks täita kõiki otsuseid.) Mis parata, kui kellelgi hajus kõikelubatavuse illusioon.

Käratsejate maharahustamine osutus suhteliselt hõlpsaks seetõttu, et nad olid eraldunud linnarahvast, nad ei sulanud sellesse. Just seepärast oligi vaja vältida MRP-AEG dirigeeritud „ühtset" rahvakogunemist Kullmani kutsekeskkooli kõrval.

Tuleb avaldada tänu kaaslinlastele mõistvuse ja kannatlikkuse eest nendel vägagi ebaharilikel tundidel. Kella kümneks oli linnas kõik jälle rahulik, justnagu polekski siin midagi juhtunud.

...Kella kümneks oli ka Jüri Mikk lõpetanud seletuskirja kirjutamise ning võis miilitsamajast välja astuda, ruupor kaenla all.

„Kas te ei teadnud, et miiting on ära keelatud?"

„Teadsin küll."

„Miks te siis ikka Tallinnast kohale sõitsite?"

„Tulin tähistama Tartu rahu. Tahtsin Vanemuise tänava hoonesse pääseda, aga seal oli nii palju rahvast, et ei pääsenud sisse..."

Hakka või uskumagi Jüri Miku ajaloohuvi. Ainult milleks ta selle ruupori oli Tallinnast kaasa võtnud? Ega ometi selleks, et ringauditooriumis ennast kuuldavaks teha?

Oleme jälle ühe õppetunni võrra rikkamad. Ja millegi võrra vaesemad ka. Kõike võis ju oodata, ometi nagu hästi ei uskunud... Ju olime alahinnanud kedagi või midagi. Järeldusi peame tegema kõik: linnavalitsus, aktiiv, siseasjade osakond, õpetajad, lapsevanemad, ka ajakirjanikud. Küllap ka MRP-AEG. Sest nendegi võitluse meetodid näikse ammenduvat. Tänaval enam ei lähe läbi. Miks mitte korraldada teledispuut MRP-AEG liikmete ja näiteks meie teadlaste, loovintelligentsi osavõtul? Inimesed tahavad ju näha, MISSUGUSED NAD ON. Näidakem siis!

MART KADASTIK

Informeerime lugejaid peatselt ka sellest, kuidas karistati korrarikkujaid. Olgu lisatud, et Lagle Parekit pole keegi areteerinud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (22)