Zapadofoobia ja russofoobia Eesti ühiskonnas

Kahjuks kasvavad riik ja rahvas järjest rohkem lahku. Inimesed on passiivsed ning nad on kaotanud usu sellesse, et suudaksid tänases ühiskonnakorralduses midagi muuta.

Kahjuks on paljude inimeste arusaamades riik võrdsustunud valitseva koalitsiooniga.

Kuid ei Reformierakond ega IRL ei soovi ühiskondlikke protsesse objektiivselt analüüsida. Samas saab ju enamik meist aru, et Eesti arengut mõjutavad nii Brüssel kui ka Washington. Selle tulemusena ongi tekkinud nn zapadofoobia.

Väärikus, enesekindlus ja alandlikkus

Zapadofoobia johtub meie juhtpoliitikute käitumisest, mitte aga eestlaste nõukalembusest või rumalusest.

Nõukaaja inimesed olid harjunud sellega, et ajalehtedes ilmunud tuhanded veerud olid lihtsalt „tühja tünni kõmin", täis sisutühje fraase koos kohustuslike kummardustega parteile ja valitsusele. Pidevalt parendati ja täiustati ning täideti plaani enne tähtaega, kuid poeriiulid muutusid aina tühjemaks ja julgeolekuorganite kontroll oma kodanike üle järjest intensiivsemaks.

Me õppisime ridade vahelt lugema. Oskame seda ka täna teha.

Eestlane oli nõukaajal 1/6 planeedi eliitrahvus, ning see väljendus nii meie enesekindluses eestlastena kui ka meie liiduvabariigi juhtide osavuses Moskvaga „hakkama saada". Normaalne eestlane ei usu muinasjuttu, et meil õnnestus ennast „vabaks laulda".

Me saame ikka aru, et iseseisvus tuli veretul moel tänu paljude asjaolude soodsale kokkulangemisele. Nii nagu 1918. aastalgi, me lihtsalt kasutasime selle ära.

Vahe seisneb selles, et need mehed, kes 1918. aastal Eesti Vabariigi asutasid, olid stiilipuhtad idealistid. Kuid augustis 1991 suutsid eestlased omavahel tülli minna, ning ühiskonnal tuleb tänini tülpimusega jälgida vaidlust, kas vabaduse tõid rahvarindelased või eeerresspeelased.

Vabaduse tõi meile tegelikult see viinakuradi küüsis olnud Vene demokraat, kelle bareljeef (lõpuks ometi!) Toompea müüri ääres hiljuti avati.

Mõned tänased riigijuhid aga ei saanud poliitikasse sukelduda enne 2000. aastat, mil kadus piirang juhtida riiki, kui oldi tegutsetud nõukaajal repressiivorganites või tehtud nendega koostööd.

Riigi loomise alused, eliidi kaugenemine oma valijatest ja ühiskondlike valupunktide ignoreerimine rahvaesindajate poolt - kõige selle tulemusena on 22 aastat peale iseseisvumist tekkinud ühiskonnas resonants, mis laieneb meie riigijuhtidelt ka näiteks Euroopa Liidule ja USA-le.

Eesti inimesed saavad (üllataval kombel!) aru ka poliitika allhoovustest.

Zapadofoobia tekkis vastukaaluks eliidi russofoobiale

Kui zapadofoobiat esineb, siis on see vastukaaluks eliidi poolt järjepidevalt rõhutatud russofoobiale. Jälgides nädala jooksul ainult Eesti meediat, jääb mulje, et Vene võimud tegelevad pea 24/7 ainult mõttega, kuidas Eestit vallutada ning et Venemaa on taandarenev kolkariik. Kärbsest tehakse üsna värdjaliku välimusega elevant.

Reaalsus on siiski midagi muud.

Tegelikkuses on eestlastel häbi väljuda Peterburis meie kiviaegsest rongist, kui kõrval seisab Helsingist tulnud särav kiirrong „Allegro".

Eestlasena teeb mind ärevaks ka fakt, et Pihkva eliitväeosa ohvitserid teenivad rohkem kui nende kolleegid Eesti kaitseväest. Ma ei räägi sellest, et Venemaa pensionärid elavad paremini kui Eesti omad, või sellest, et Venemaal on rikas keskklass, mis Eestis puudub.

Eesti prioriteet ei peaks olema Rail Baltica, sest see on - analoogiliselt LNG-terminaliga - lihtsalt ajend Eesti maksumaksja kukile aina suurema koormise ladumiseks. Võidavad ehitajad ja võimulolevad poliitikud, kes tellimusi kanaliseerivad.

Venemaasse tuleb suhtuda objektiivselt. Ilma russofoobia õhutamiseta ei oleks ühiskonnas kandepinda ka zapadofoobial. Nii et valitsejatel on, mille üle mõelda!

Tuleb rõhutada sedagi, et Eestis ei ole olemas „naiivseid vasakpoolseid, kes pole aru saanud totalitaarse korra julmusest".

Eestis on olemas opositsioonilised Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes saavad aru: tänase koalitsiooni jätkamisel on Eesti riigi tulevik tume, et mitte öelda must. Me ei saa igavesti jääda odavaks allhankemaaks ja Eesti ei tohiks muutuda linnriigiks. Praegu see nii aga kujuneb.

Eesti säilib küll looduspargi vormis veel aastasadu, kuid põhiseaduse kohaselt on meie riigi mõte siiski rahvuse, kultuuri ja keele säilitamine. Muidu ei ole absoluutselt mitte mingit vahet, kas oleme USA 51. osariik või siis Venemaa 22. vabariik.

Iseseisev mõtlemine ei ole foobia!

Eestlased on aeglase mõtlemisega inimtõug. Kuid meie mõtlemisvõime ei ole siiski veel kadunud. Ma küll kardan, et tänase haridusministri tegevuse tagajärjel muutub Eesti koolilõpetaja järjest rumalamaks, kuid oskus näiteks internetist infot otsida säilib ka tulevikus.

Infoajastul annab ühepoolne ja kallutatud propaganda tihti soovitule vastupidise tulemuse. Ei veennud eestlasi peaministri jutt, et ACTA on hea ja kasulik. Ei veena ka välisministri veendumused Süüria suhtes.

Väljendid, mida järjest sagedamini kasutatakse täna riiki juhtivate persoonide vastu nii üksikisiku tasemel kui ka koalitsiooni kohta tervikuna - need kajastavad eestlaste väsimust valede ja demagoogia suhtes. Siin ei ole mingit pistmist nn zapadofoobiaga.

Oleme rahvusena alles seetõttu, et suutsime läbi sajandite säilitada terve talupojamõistuse. Mõtlemine võtab eestlasel küll tihti kaua aega, aga tulemus ei ole just laita.

Eestlasele lihtsalt ei sobi must-valge maailmapilt või käsukorras ühe suurvõimu kummardamine.

JAKKO VÄLI, vaatleja

[esiletõste] Eesti säilib küll looduspargi vormis veel aastasadu, kuid põhiseaduse kohaselt on meie riigi mõte siiski rahvuse, kultuuri ja keele säilitamine. Muidu ei ole absoluutselt mitte mingit vahet, kas oleme USA 51. osariik või Venemaa 22. vabariik.

Jaga |