Miks eestlaste elujärg ei parane?

Ülejäänud meedia (õukonnameedia, koloniaalmeedia ülesannetes) muudkui materdab rahvalt hea vastuvõtu saanud Tallinna linnavõimu ettevõtmisi. Päevast päeva korrutatakse, kui halvad on tasuta ühistransport, odavate munitsipaalkorterite ehitamine, sissekirjutus elukohta (kui see asub Tallinnas), töötute ja nälgijate supiköögid, kooli- ja lastetoetused, pensionäride abistamine, hädaabitööd pikaajalistele töötutele ja palju-palju muud pealinlaste eluolu parendamiseks.

Kõik see olevat populistlik. Keskerakondlasena olen uhke, et niisugune populism parandab kas või ainult Tallinnas rahva eluolu. Keegi ei saa keelata valitsust tegema samalaadset populismi kogu riigis, et peatada massiline väljaränne. Kogu rahvas rõõmustaks ega ruttaks laevadele.

Õukonnameedia kohaldab meil vabadust valikuliselt. Näiteks Keskerakonda kuuluja ei tohi teenitud töötasu kasutada oma suva ja kokkulepete järgi, vaid peab silmas pidama avalik-õigusliku meedia soovitusi ja hoiatusi, sest muidu võidakse vaba rahakasutus kuulutada ebaseaduslikuks ning allutada prokuratuuri ja meedia järelvalvele.

„Püsiväärtused"

Kokkuhoiu mõttes (maksumaksja raha säästmiseks) võiks õukonnameedia teha ühekordsed intervjuud valitsusliikmete ja valitsuserakondade riigikoguliikmetega kogu valitsemisperioodiks ning edastada neid rahvale iga päev kui kivinenud püsiväärtusi. Kõigil on juba pähe jäänud järgmised Ansipi valitsuse "tõed":

1. Meie riigi rahandus on väga korras ja terve maailm on sellest vaimustuses.

2. Raha jagada ei saa rohkem, kui teenime (s.t rahvas teenib).

3. Olge vagusi, ärge tulge tänavatele, ärge streikige ega vägivallatsege, sest see raha juurde ei too.

4. Töölised, tõstke tööviljakust! Ainult siis saab teile rohkem palka maksta.

5. Meelitame riiki investoreid - nemad toovad õnne ja õitsengu meie lauale ja rahakotti.

Seda lollidele mõeldud uinutavat jura võiks veelgi jätkata. Seletan lahti neis punktides sisalduva kohutava vale.

Rahanduse seisundist räägivad kõige paremini pisikesed palgad, pensionäride vaesus, nälgivad lapsed,160 000 eluaegset eluasemelaenu-võlglast, kodutute ja töötatööliste arv, pidev suur hinnatõus, massiline kodumaalt põgenemine jpm. Selline "korrasolek" näitab ainult korralagedust, lausa katastroofilist olukorda.

Korras ja tugevast rahandusest saab Eestis rääkida ainult minevikuvormis. ENSV ajal ehitati rahva (töötegijate) jaoks suurel hulgal kortereid, mida jagati tasuta. Olid imeodavad kommunaalteenused, tasuta haridus, tasuta arstiabi, odav transport. Polnud töötuid, nälgivaid ja külmetavaid inimesi. Tarbekaupade hinnad alanesid vastavalt tootmismahu kasvule ja omahinna alanemisele.

Nüüdse "korras" rahanduse ajal ei tohi koloniaalmeedia rääkida ja rahvas mäletada, tänu millele enamik rahvast elab Tallinna mägedel ja kõikjal Eestis oma korteri võlgadeta omanikena, aga mitte koobastes, kuuse all, trepikodades, varisemisohtlikes majades või lihtsalt tänavarentslis, nagu paljudega on juhtunud ja juhtub "korras" rahanduse ajal.

Uueaegse rahajagamisoskusega on tegelikult väga hämarad asjalood, mida tuleb järjest avalikuks. Mäletame, kui valitsust ja Eesti Panka juhtisid ühed ja samad piiriüleste rahvusvaheliste „struktuuridega" seotud isamaalised ja reformistlikud kambad. Polnud mingi ime, et siis lausa nõiaväel kadusid 10 miljonit dollarit ja terve VEB-fond, arvukate pankade päästmiseks ja pankrotipesadesse haihtus miljoneid ja miljardeid kroone maksumaksja teenitud raha.

Müüt, et kulutada ei saa rohkem, kui maksumaksjad teenivad, on alusetu. Saab küll. Meie riik ei tea tänini näiteks seda, kui palju ta VEB-fondi kaudu tegelikult võlgneb Venemaale ja teistele riikidele meie ENSV-aegse võimsa kalalaevastiku maffiastruktuuridele mahaparseldamise eest. Oma rahvale ja tervele maailmale valetatakse korras rahandusest, mis tegelikult osutub märksa hullemaks kui Kreekas, kui juurde arvata meie kodanike võlad välisriikide pankadele. Kreeka ausa rahvusriigina laenas kodanikele raha oma pankadest ega sundinud neid võõrriikide pangaorjadeks. Ansipi juhitud Reform+IRL-valitsus aga on saanud sellise orjastamisega hakkama.

Hirm kannustab

Üleskutsetes olla vagusi, mitte protestida ja streikida (vaid need aktsioonid järsult parandaksid töötava rahva olukorda) väljendub valitsuse ja õukonnameedia hirm. Sest küsimus pole rahapuuduses, vaid raha sihipäratus kasutamises, ebaõiges kogumises ja jagamises. Riik upub juba maksumaksjatelt kogutavasse rahasse ning on loobunud Eestit koloniseerivate riikide pankade ja välisinvestorite hiigelkasumi maksustamisest. Samal põhjusel ei asuta Eesti valitsus riiklikku pangandust ega tööstusettevõtteid, et panna omade pankade ja tööstuste kasum siseriiklikult maksutulu ja töökohti looma ning suruda koloniaalorjus meie riigist välja. Lausa rahvavaenulikult allaheitlikud meediategelased aga ei kutsu üles sellisele olukorrale lõppu tegema, ei jaga valitsusele mõistust ja mõistlikkust, nagu toimus laulva revolutsiooni käigus, mil isegi Moskva kuuletus.

Valitsus tõesti upub rahasse, heldelt tagades suuri palku vohavale ametnikkonnale, superpalku ametite juhtidele, megapalku välismaalt kutsutud „päästjatele", samas lubades oma töötajatele miinimumpalka maksvatel eraettevõtjail teenida ülikasumeid.

Oma rahvast põlastavale ülikkonnale sobib „isamaalikust" edevusest lennata ainult Eesti Õhu lennukitega, ja seepärast lükatakse kümneid miljoneid eurosid lollisti juhitud riigifirma kahjumite katmiseks. Samal ajal teab isegi sotsiaalminister, et kümne miljoni euroga saaks ravida igal eestlasel ühe hamba ning lennufirma aastase kahjumi eest kõigi eestimaalaste kõik hambad.

Raha on palju, kuid kahjuks on see koondunud valitsuse (aga mitte omavalitsuste) kätte, selle saab käputäis ülisuurte palkade ja ülikasumite võtjaid. Valitsusel tuleb pöörata nägu rahva poole või lahkuda. Lõpetada pikaajalised sõdimised ja mõttetud sõjalised ettevalmistused. Katkestada on vaja priiskamised, olemasolev raha otstarbekalt ümber jagada, korrastada majandus astmelise tulumaksu varal ja ülikasumite piiramise teel. Sellise suunise peaks andma valitsusele ja Riigikogule arukas ja toimiv president.

Rumal on nõuda, et töölised peaksid tööviljakust tõstma, sest kaasajal sõltub tööviljakus seadmetest-masinatest, mille omandamine on ettevõtja ülesanne.

Jutt investorite maaletoomisest kui päästvast lahendusest tuleb samuti lõpetada. Eesti praeguse maksusüsteemi puhul on välisinvestorid meile kahjulikud. Investeeringuteks tuleb kasutada omaenda riigi sisest raha, mis loob töökohti, on vaja oma tööstuse ja tootmisega kaasnevat kasumit ning odava sisemaist toodangut.

Kaubanduses tuleks tagada, et omamaine toodang jõuaks müüki ja kasum jääks riiki. Meie meedia, mida praegu välismaalt juhitakse ja rahastatakse, tuleb samuti panna teenima eestlaste mõttemaailma, oma rahva heaolu kasvu ja Põhiseadusega määratletud eesmärke.

ÜLO PALOVER, pensionärist talupidaja Võrumaa Lasva vallast

Jaga |