Mida tahta Euroopa Liidu tulevikukonvendilt?

PAAVO PALK,      06. veebruar 2002


Eesti ajakirjanduses on seni suhteliselt palju kõneldud, kes peaks meid Euroopa tulevikukonvendis osalema. Millise programmiga nad sinna meie tulevikku kujundama lähevad, on avalikult kõneldud liiga põgusalt.

Kesk - ja Reformierakond sätestasid koalitsioonileppes, kuidas jaotuvad Eesti kolm kohta Euroopa tulevikukonvendis. Eestit (nagu ka kõiki teisi ELi kandidaat- ja liikmesmaid) hakkavad tulevikukonvendis esindama kolm inimest - kaks Riigikogu ja üks valitsuse poolt. Lisaks on konvendis 15 Euroopa Parlamendi esindajat.
Konvent koguneb esimest korda 28. veebruaril Brüsselis ja selle eesmärgiks on töötada ühe aasta jooksul välja soovitused, missugune peaks Euroopa Liit tulevikus olema. Loogiliselt toimub edasine areng nii, et liikmesriikide välisministrid vormistavad need soovitused teatud aja jooksul õigusaktideks.
Loomulikult võivad liikmesriikide esindajad seejuures konvendi soovitusi veidi muuta või täiendada. Ebaloogiline oleks see, kui konvendi soovitustest ei lähtuta, ehkki teoreetiliselt võib nii minna, sest tulevikuküsimused vajavad õigusaktideks vormistamiseks kõigi liikmesriikide nõusolekut ja igal riigil on seega vetoõigus. Ekspertide hinnangul toimub euroliidu tulevikku sätestavate õigusaktide vastuvõtmine aastatel 2004-2008, seega perioodil, mil Eesti võiks juba olla Euroopa Liidu liige.

Ilves, Rüütel, Savisaar

Paraku on meie meedias esialgu rõhk sellel, kes Eestist ikkagi tulevikukonventi pääsevad. Sellest, millisena meie tahame Euroopa Liitu näha ja millise sõnumi peaksid edastama meie esindajad tulevikukonvendis, pole seni avalikkusele suuremat räägitud.
Eesti poliitikutest on sellel teemal kõige pikemalt peatunud endine välisminister Toomas Hendrik Ilves mullu Saksamaal Humboldti ülikoolis peetud kõnes. Ilves ütles, et Euroopa Liit peaks arenema föderatsiooniks, millel on tunduvalt tugevam parlament kui seni. Kuna parlament on kodanike poolt otse valitud, siis aitaks see kaotada väärarusaama Brüsselist, kui kohast, kus otsuseid teevad bürokraadid, nentis Ilves.
President Arnold Rüütel märkis mullu septembris Rahvusraamatukogus peetud kõnes, et Euroopa Liit on riikide liit, kus väikeste liikmesmaade huvid on olnud hästi esindatud ja meie huvides on, et selles suhtes midagi oluliselt ei muutuks. Ka Edgar Savisaar märkis äsja Keskerakkonna kongressil, et eelistab "oma südames" tugeva keskjuhtimisega Euroopa Liidu asemel kindlalt iseseisvalt otsustavatest riikidest koosnevat Euroopa Liitu.
Mina nõustun president Rüütliga, et praegu on Euroopa Liidus leitud üpris hea tasakaal lähtudes ühelt poolt vajadusest ühendada liikmesriikide jõud oma välis- ja majanduspoliitiliste huvide kaitseks ning teiselt poolt soovist säilitada liikmesriikide suveräänsus.

Väikeriik vajab rahvusvahelisi organisatsioone rohkem

Eesti kui väikeriik vajab võimalikult tugevaid rahvusvahelisi organisatsioone nagu kala õhku, sest nagu praktika näitab, suudavad ainult tugevad rahvusvahelised organisatsioonid tagada rahvusvahelisest õigusest kinnipidamist. Nõrgast ja hambutust Rahvasteliidust polnud väikeriikidele Teise maailmasõja eel abi. Tänu ELile on aga näiteks vähem kui poole miljonilise elanikkonnaga Luksemburgi positsioonid läbirääkimistel Hiina või Venemaaga sama tugevad kui Saksamaa omad, sest ELi positsioon hõlmab ühtmoodi nii Saksamaa kui Luksemburgi huvid.
Eestile, kui väikesele riigile pole kasulikud rahvusvahelised organisatsioonid, kus otsuseid teevad vaid riigid. Saksa peaminister jääb alati "kaalukamaks" kui Eesti või Luksemburgi oma. Samas on ELi kui terviku valitsuseks oleva Euroopa Komisjoni president olnud vaid korra sakslane, kuid kaks korda luksemburglane.
Samas tunneks just pisike Eesti ennast ohustatuna, kui EL ei rõhutaks tulevikus rahvuslikku mitmekesisust sama palju kui praegu, mil iga liikmesriigi minister võib alati esineda Brüsselis oma emakeeles ja ELi õigusaktidel on kõigi liikmesriigi keeltes võrdne jõud. Pole vaja, et ainult prantslased, sakslased ja inglased võivad ministriteks panna inimesi, kes ei oska võõrkeeli.
Sellest lähtudes tundub, et tulevikukonvendis ei tasu seada sihiks Liidu suureulatuslikku reformimist. Pigem võiks keskenduda koostöö edasisele süvendamisele teatud valdkondades ja kujundada otsustusprotsessi Liidus ümber vaid selleks, et see oleks inimestele paremini mõistetav. Näiteks milleks on kuriteos süüdistatava isiku väljaandmiseks ühest liikmesriigist teise ikka veel vaja kohtu otsust. Selles osas võiks Euroopat kindlasti juba käsitleda tervikuna, kus üksteise õigussüsteeme täielikult usaldatakse.
Samamoodi võiks praegu ELi õigusaktide vastuvõtmise eest vastutava liidu Ministrite Nõukogu nimetada parlamendi alamkojaks. Inimesed on harjunud, et õigusakte võetakse vastu just parlamendis. Miks siis neile mitte vastu tulla? Euroopa Liidu arengus on kodanike enamuse arvamust palju lihtsam arvestada, kui see esialgu paistab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)