Möödub kümme aastat "lindiskandaalist"

14. september 2005


Mõnede parteide õhutusel treivad Eesti Päevaleht ja Postimees lugusid lindiskandaali kümnendaks aastapäevaks, et need valimiskampaania tippajal suure käraga välja käia. Loodetakse, et inimesed on juba unustanud selle loo armetu lõpu ning nüüd võib kõike esitada nn parempoolsetele sobivas valguses.
Hiljuti võeti justiitsministeeriumist/prokuratuurist välja isegi omaaegne kriminaalasja lõpetamise määrus, mida praegu uuritakse tähelepanelikult ühe partei valimisstaabis. Iseenesest on tegu avaliku dokumendiga. Paraku anti see meie teada välja suulise küsimise peale ja ilma vastavaid protseduure täitmata. Kui tahetakse saada ametlikku teavet, siis pöördutakse ametiasutuse poole ja see vastab koos kaaskirjaga. Väljastatud dokumendil puuduvad aga igasugused märgid selle kohta ja vaevalt õnnestub neid sinna ka tagantjärele juurde joonistada.
Nii need lekked sünnivadki – kord välisministeeriumis, kord justiitsministeeriumis … Kui ametiisik annab välja dokumente käest kätte omamehesuhtluse alusel, kerkib kohe küsimus, mis teda selleks on stimuleerinud.
Lindiskandaal aga väärib muidugi tähelepanu, seda ka meediakajastuse aspektist. Ajakirjanik Urmet Kook kirjutas hiljuti EPLis, et valimiskampaania ajal ära trükitud info peab olema „100% usaldusväärne" ja „järeldused pädevad" ning skandaalid ei tohiks pärast valimisi vajuda unustusse. Kümme aastat tagasi, kui ajakirjanduses juba ette lindiskandaalis süüdi mõistetud Savisaarega seoses algatati tervenisti neli kriminaalasja, käitus EPL just vastupidi. Kui aasta hiljem need kriminaalasjad prokuratuuri või politsei algatusel lõpetati ja Savisaar lindiskandaalis süütuks tunnistati, ei jätkunud lehtedel mehisust tunnistada oma osa nende asjade ülespuhumisel.
Lindiskandaalil oli kaks eesmärki: esiteks, aidata Lennart Meri tagasi Kadriorgu ning tõrjuda Savisaar välja võimalike presidendikandidaatide nimekirjast; teiseks, lõhkuda KMÜ ja Keskerakonna valitsuskoalitsioon ning aidata EPLile ja Postimehele tookord nii lähedane Reformierakond tagasi valitsusse. Need eesmärgid saavutati ja rohkem polnud neil ajalehtedel huvi seda teemat käsitleda.
Tähtpäevi ei tohi aga tõesti unustada. Ka mitte niisuguste mälestusväärsete sündmuste puhul, nagu seda olid Daiwa laenu võtmise aastapäev, Eesti Raudtee müügitehingute sõlmimise aastapäev, rublatehingu tähtpäev, Lepiksoni poolt pumppüssiskandaali avalikustamise aastapäev, Siim Kallase kriminaalasja lõpetamise aastapäev, Juhan Partsi ja Margus Leivo Moskvas toimunud tähtsate kohtumiste tähtpäevad ja palju muud, mille poolest meie lähiajalugu nii rikas on.
Oma panuseks lindiskandaali historiograafiasse toome ära usutluse vandeadvokaat Üllar Talvistega, kes kümme aastat tagasi oli Edgar Savisaare kaitsja nendes kriminaalasjades.
Kn

Eesti „sõltumatu ajakirjandus" valmistub tähistama Edgar Savisaare nn lindiskandaali kümnendat juubelit. Neil, keda veel huvitab, mis kümme aastat tagasi tegelikult juhtus, aitavad mälu värskendada vandeadvokaat Üllar Talviste vastused.

Mis siis tegelikult juhtus 1995. aastal lindiskandaali ajal?
Puutusin selle juhtumiga kokku seoses kutsetegevusega. 1996. aastal oli algatatud kriminaalasi võimaliku ebaseadusliku jälitustegevuse pärast. Kriminaalasja algatamise ajendiks oli AS S.I.A. ruumides toimunud läbiotsimise käigus leitud halikassetid, millele olid jäädvustatud poliitikute omavahelised vestlused.
Seda asja uuriti pika aja jooksul ikka väga põhjalikult, läbi jooksid sellised nimed nagu Edgar Savisaar, Siim Kallas, Heiki Kranich, Harri Õunapuu, Andra Veidemann, Tiit Vähi, Indrek Kannik jt. Õiguslikult juhtus see, et KAPO pöördus õiguskantsleri poole taotlusega teha Riigikogule ettepanek E. Savisaare kriminaalvastutusele võtmiseks ja materjalid laekusid mingil hetkel 1996. aastal Riigiprokuratuuri seisukohavõtuks isikute puutumuse ning võimaliku süü ja vastutuse osas.

Mis edasi sai?
Edasi arenes nn jälitussaaga nii, et õiguskantsler taotlust Riigikogule ei esitanud ning 1996. aasta suvel kriminaalasi lõpetati. Kriminaalasju sai tollaste menetlusnormidega lõpetada mitmel alusel ja viisil, lihtsustatult ja juristide keeles kas koosseisuga (leidis tõendamist, et isik tegi küll pattu, aga puudub võimalus või vajadus isiku kohtu alla andmiseks) või koosseisuta (uurimise käigus leitud ja kindlaks tehtud isiku käitumises pole midagi kuritegelikku).
Kõne all olev kriminaalasi lõpetati Savisaare suhtes kuriteokoosseisu tunnuste puudumisel ehk äraseletatult – kõiges, mis uurimise käigus tema suhtes kindlaks tehti, polnud midagi ebaseaduslikku.
Uurimise ja teiste puudutatud isikute huvid kriminaalmenetluses võivad olla väga vastandlikud. Seda juhtumit meenutades ei saaks muidugi ütelda, et uurimisorganid oleksid tõtanud seisukohale, milleni lõpuks jõudsid. Aga asjal ei olnud kohtuperspektiivi, see oli selge. Prokuratuur on asja lahendumise õiguslikke võimalusi hinnates alati pigem konservatiivne, nagu pank kuupalgalisele laenu andes – ehku peale ei minda.
Tegelikult on selline suhtumine laiemalt vaadates ja taandudes käesolevast juhtumist õige, sest kriminaalasja õigest lahendumisest sõltub ei rohkem ega vähem kui inimese saatus ja elukäik, kus õiguskäsitluste avantürismil ja katse/proovi meetodil pole kohta.

Kes siis ikkagi lindistas?
Edgar Savisaar ei lindistanud, see ilmneb kriminaalasja lõpetamise määrusest. Esitasime tollal uurimisele ka välismaa kolleegide arvamusi salajase lindistamise kohta, kus isik on ise vestlusel osaline. Mäletamist mööda ei olnud selline teguviis ebaseaduslik ega karistatav Rootsis, Saksamaal ja Taanis. Loogika on lihtne – missugusel tehnilisel viisil isik andmeid talletab ja dokumenteerib vestlusest, kus ta ise osaleb, on tema enda asi (pastakas, mälu, lindistamine, kiirkiri jne).
Meid on alati õpetatud, et alternatiivne või tingimuslik kaitseversioon ei ole hea, alati peab olema üks kindel liin ning seisukoht, millele kaitse on rajatud.
Erand kinnitab reeglit.
Selles juhtumis pidasin teiste riikide kogemuse esitamist siiski vajalikuks, sest Savisaare käitumises puudunuks õigusvastasus ka siis, kui ta oleks ise tegelnud lindistamisega ja selline asjaolu oleks kindlaks tehtud.
Muuseas, viibides uurimisorganis ülekuulamise juures, sain võimaluse kuulata mõnda äravõetud lintidest – salvestatud jutuajamised ei olnud huvipakkuvad inimlikust ega õiguslikust aspektist. Mäletan salvestuse kuulamist, kus tollane tegevpoliitik Indrek Kannik mõlgutas ülipikalt mõtteid oma toidueelistustest. Hea toitumus on muidugi tore, aga ma ei pidanud tollal vajalikuks neid salvestisi lõpuni kuulata, sest need ei andnuks kaitsele midagi juurde.

Kas seadused ja kohtupraktika, mis käsitlevad andmete kogumist ja talletamist, on tollest juhtumist saadik muutunud?
Jah, mõnevõrra kindlasti. Sellelaadset suhet reguleerib andmekaitseseadus. Kohtupraktika on senini siiski puudulik ja välja kujunemata, kuid ega analoogilisi asju ei saagi ju kunstlikult looma hakata. Huvitav võib olla teada, et Euroopa kohtupraktika sallib isiku salaja jälgimist ajakirjaniku poolt, kuid seda siiski vaid põhjendatud erakordse avaliku huvi korral. Viimane, mõistagi, on tõlgendamise küsimus.
Kn

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)