Valitsus nagu siga tamme all

Hetkel on aktuaalne „Siga tamme all", sest kõik valitsused on kakskümmend aastat kuulutanud „Mind huvitavad tõrud!" ehk hääled, mida annavad kohusetundlikult valimas käivad pensionärid. Tamme juurtest ehk järelkasvust pole mingit kasu, aga see, et nendeta võib puu ära kuivada, ei tule meeldegi.

Likvideeritud iive

Nii olemegi sealmaal, et eestlasi pole enam isegi maailmas kokku täit miljonit, ja viimase 20 aastaga on jäänud sündimata ca 100000 last. Fakt on see, et sõjaeelne eestlaste arv kodumaal (ligi miljon) oli taasiseseisvumise ajaks taastunud. Kogu nõukogudeaegne iive ja enamgi veel on 20 aastaga „õnnestunud" likvideerida.

2010. aastal oli eestlaste arv langenud alla 1970. aasta rahvaloenduse taset (toona 925157 eestlast 1356079 elanikust) ja oli kõigest 922398. Nagu karta oligi, lõppenud rahvaloendus kukutas statistiliste eestlaste arvu alla 0,9 miljoni (889 770-le). 2012. aasta 1. jaanuaril elas Eestis enne rahvaloenduse arvude avalikustumist 1318000 inimest, aasta varem oli EAS-is arvel 1340000.

Kust tulevad siis meie tulevased sünnitajad ja kodukaitsjad? Kogu maailmas sünnib sekundis ligikaudu kaks inimest ja sureb üks inimene.

Taasiseseisvusaegne sündivus hakkas buumiajal, pärast eelnevat ränka langust, veidi kerkima; maksimumtase - 16000 - oli 2008. aastal, sealtpeale on see järjest langenud. Aastane vastsündinute arv jääb alla pidevalt suurenevale 85+ vanurite hulgale.

2010. aastal sündis 15825 last, kellest 11866 olid eestlased ja 3959 teistest rahvustest. Varasemaga võrreldes eestlaste sündide suhtarv suureneb, teistel rahvustel on see pidevalt vähenenud. 2011. aasta sündide koguarv vähenes veel u. 1200 imiku võrra

Läbikukkunud vanemahüvitis

Päevselgelt on vanemahüvitis läbi kukkunud, Minimaalset vanemahüvitist saab enam kui kolmandik sünnitajatest, kuid maksimaalsetele (ca 700 last, neist veerand issi hoole all) kulub raha kaks korda niipalju kui minimaalsetele (üle 5500 ilmakodaniku). See tähendab, et lõviosa kõigist peretoetustest läheb rikastele. Kui selle ütles välja eelmine haridusminister, ei sobinud ta enam valitsusse.

"Harilike" lastetoetuste kogusumma (70 miljonit euri ehk 25% kõigist peretoetustest) ligi 260 tuhandele lapsele on 2,5 korda vähem vanemahüvitise aastasest üldkulust (174 miljonit euri ehk 64% peretoetustest) 19,7 tuhandele imikule. Samal ajal kui perede väljaminekud esmavajadustele on suurenenud ainuüksi viimasel ajal enam kui kolmandiku võrra, on senikehtiv lastetoetus keskmise pensioni 16 aasta tagusest kolmandikumäärast jõudnud tänase 3,5 protsendini. Ametlik toetusemäär pole muutunud, praegu makstakse seda kahekordselt - 19.17 eurot kuus, seega 62 eurosenti päevas.

Siga-tamme-all-mentaliteeti iseloomustab seegi, et sotsiaalkulutuste osatähtsus SKP-s on Eestis Euroliidu keskmisest 3,5 korda madalam, millega edestame ainult Lätit, ja sotsiaalkulutuste absoluutsummalt (see on üle kuue korra väiksem EL-i keskmisest) ühe elaniku kohta jätame minimaalselt seljataha Leedu, Läti, Rumeenia ja Bulgaaria.

Meil osatakse kõik nõudmised pareerida väitega „Raha ei ole ega tule!". Kui aga prooviks kätelaiutamise ning skandaalide leiutamise asemel panna pead tööle, ja näiteks vanemahüvitis taandada kõigi jaoks võrdsele mõistlikule tasemele, näiteks mediaanpalga tasemele 625 euri (Mediaan on palk või sissetulek, millest pooled inimesed saavad rohkem ja pooled vähem. Kui 5 inimest teenivad 1000, kaheksa 10000 ja kaks 100000 krooni kuus, siis 15 inimese keskmine palk on 18333 krooni, mediaan aga sama 15 inimese puhul 10000 krooni. Normaalsetes ühiskondades mediaan ja keskmine oluliselt ei erine; Eestis küll. Meil saab nn keskmist või sellest kõrgemat palka heal juhul iga neljas. - Autor), avaldaks see tõepoolest iibele positiivset mõju, ning jääks piisavalt raha lapsetoetuste suurendamiseks vähemalt ühe euroni päevas.

Pealegi hoitaks ära praegune moraali laostav ulatuslik riigivargus, kuna on üldteada, et vanemahüvitise arvestamise aluseks olevate palkade väljajoonistamiseks tehakse igasugu trikke, ja saadav hõlptulu jagatakse tihti ülemustega. Siin ei tule seaduseandjatel meeldegi, et kõik lapsed on võrdsed, mida korrutatakse siis, kui tuleb jutuks naeruväärsete lapsetoetuste diferentseerimine. Rikaste laste kommirahast ilmajätmine olevat nende alavääristamine, aga vaeste kohta nenditakse rahulikult, et meil on vähemalt 60 000 nälgivat last: absoluutses vaesuses elavaid peresid on 9,5%, neisse kuulub 18,6% alla 18-aastastest lastest. Vaesusriskis on aga rohkem kui pooled lapsed ja pered (Kõik andmed Eesti statistika aastaraamatuist 2010 ja 2011 ning EAS-i kodulehelt. - Autor).

Valitsus: kogu aeg läheb paremaks!

Peaminister vastas rahvasaadiku küsimusele selle kohta, mida valitsus on teinud või kavatseb teha olukorra leevendamiseks (vt RK infotund 9. mail), et vaesusel on töötuse nägu, ja statistika järgi minevat olukord kogu aeg paremaks. See ei lohuta neid täna nälgivaid lapsi, kelle pärast südant valutades oli esitatud Peeter Võsa küsimus. Selmet rääkida kasvõi ühestainsat kavandatud meetmest, ketras peaminister plaati, mida oleme kuulnud juba seitse aastat: tuleks diferentseerida lastetoetused. Miks pole siis kahekümne aastaga selles suunas tehtud ainsatki sammu?

Ja aitab jutust alaväärtuslike isendite paljunemisest, kui kõik vaesed hakkaksid sünnitama. Et naisel on kõik munarakud juba sündides olemas ning saavad osa kõigest, millega ta elu jooksul kokku puutub (mehe seeme uueneb pidevalt), on vigase lapse sünd rikkasse perre, kus võidakse endale rohkem lubada, sama tõenäoline. Sellekohane statistika meil puudub, aga puudega laste osakaal kõigist sündidest on silmanähtavalt suurenev. Et viletsuses ja poolnäljas kasvavad lapsed sagedamini vanglasse kui kõrgkooli satuvad, tuleneb mitte pärilikkusest, vaid ühiskonna ja riigi hoolimatusest.

Laps ei sünni asotsiaaliks

Kes tahab midagi teha, leiab võimaluse, kes ei taha, leiab õigustuse. Ükski laps ei sünni asotsiaalseks. Riigi kohus on tagada igaühele inimväärsed võimalused, mitte sellest aastakümneid jahuda. Et meil oleks vähem „Kodutunde", „Rääkimata lugude", „Puutepunkti" jne taolisi pisarakiskujaid, selleks ei piisa Sotsiaalministeeriumis mullu järjekordselt valminud suurepärasest „Laste ja perede arengukavast 2012-2020" nende kodulehel, pealkirjaga „Targad vanemad, toredad lapsed, tugev ühiskond".

Olen valmis pakkuma preemiat sellele, kes leiab enam kui 70 ilukõnelisel leheküljel kasvõi ühe konkreetset olukorda arvestava abinõu või ettepaneku. Kui üle poolte lastest kasvab üksikvanemaga (neist 38% elab vaesuses) või võõrasisa-emaga peredes, siis mis kasu on deklareeritavast strateegilisest eesmärgist, sellisest nagu: Eesti on positiivset vanemlust toetav riik, kus pakutakse vajalikku tuge laste kasvatamisel ja vanemaks olemisel, et parandada laste elukvaliteeti ja tulevikuväljavaateid.

PS

Kuulsin just ühest vaeses kolmelapselises intelligentses maaperes sirguvast üliandekast (ka muusikaliselt) tütarlapsest, kes kevadel lõpetab põhikooli ja on juba loobunud kõigist unistustest, kuna teed on lahti vaid rikastele. See on tõeline ressursi raiskamine, sest meid on ju nii vähe. Mainitud arengukava ei paku temataolistele mingit lohutust.

Ainult reaalsust tunnistades on võimalik selle parandamiseks midagi ära teha. Mitte keegi maailmas ei mõista end kultuurriigiks pidavat riiki, mis olukorras, kus teda keegi väljastpoolt ei ähvarda, pidevalt suurendab sõjalisi kulutusi, kipub igal pool võõrriikides korda looma ja jätab oma kasvava põlvkonna sõna otseses mõttes nälga. Euroopa Liidu NATO-riikidest on kaitsekulutuste kahe protsendini peale Suurbritannia jõudnud vaid Kreeka ja Eesti.

Aga mida või keda siis kaitsma hakatakse, kui tamm on kuivanud ja tõrusid enam pole?

MALLE SALUPERE, kultuuriloolane ja kolumnist

[kolm esiletõstet]

Päevselgelt on vanemahüvitis läbi kukkunud. Minimaalset vanemahüvitist saab enam kui kolmandik sünnitajatest, kuid maksimaalsetele (ca 700 last, neist veerand issi hoole all) kulub raha kaks korda niipalju kui minimaalsetele (üle 5500 ilmakodaniku).

Sellekohane statistika meil puudub, aga puudega laste osakaal kõigist sündidest on silmanähtavalt suurenev.

Mitte keegi maailmas ei mõista end kultuurriigiks pidavat riiki, mis olukorras, kus teda keegi väljastpoolt ei ähvarda, pidevalt suurendab sõjalisi kulutusi, kipub igal pool võõrriikides korda looma ja jätab oma kasvava põlvkonna sõna otseses mõttes nälga.

MEEDIA: 31. mail avalikustatud andmed selleaastase rahvaloenduse kohta näitavad, et Eestis elab 1 294 236 inimest, sh eestlasi 889 770 (68,7 protsenti). Püsielanikest 693 884 olid naised ja 600 352 mehed.

Sel aastal loendati veel 321 198 venelast (24,8 protsenti) ja 63 924 muust rahvusest inimest (4,9 protsenti). Lõpuks loendati 19 344 määratlemata rahvusega inimest (1,5 protsenti).

Võrreldes 2000. aasta loendusega oli toona eestlasi 67,9 protsenti (absoluutarvuna 930 219); venelasi 25,6 protsenti; ukrainlasi 2,1 protsenti; valgevenelasi 1,2 protsenti; soomlasi 0,9 protsenti; muid 1,7 protsenti ning teadmata rahvusest 0,6 protsenti loendatutest.

Kokkuvõttes: vahepealse tosina aasta jooksul on eestlaste osakaal rahvastikus pisut suurenenud ning venelaste osakaal vähenenud.

[fotoallkiri]     ÜKSKI LAPS EI SÜNNI ASOTSIAALSEKS: Riigi kohus on tagada igaühele inimväärsed võimalused, mitte sellest aastakümneid jahuda, kirjutab Salupere. Et meil oleks vähem „Kodutunde", „Rääkimata lugude", „Puutepunkti" jne taolisi pisarakiskujaid, selleks ei piisa Sotsiaalministeeriumis suurepärasest „Laste ja perede arengukavast 2012-2020" nende kodulehel, pealkirjaga „Targad vanemad, toredad lapsed, tugev ühiskond".

Jaga |