Nädala juubilar WILHELM KEITEL 130

Ta oli hitlerliku Saksamaa de facto sõjaminister. Nürnbergis sai ta kohtuotsuse, mis kuulutas ta sõjakurjategijaks. Ta kahetses oma tegusid, kuid mõisteti poomissurma, ning liitlased hoolitsesid selle eest, et ta ei sureks kiiresti, vaid piinleks lausa 24 minutit. Tema põrm põletati, tuhk tuli Keiteli perekonnal ameeriklastelt välja osta, et see ikka kodumaa mulda perekonna hauaplatsile saaks maetud. Paljud Keitelid muutsid hiljem oma nime, et mitte olla seostatud Natsi-Saksamaa ühe suurima väejuhiga.

Wilhelm Keitel sündis Saksa impeeriumis. Tema isa Carl Keitel oli keskklassi kuuluv maaomanik. Poeg asus pärast põhihariduse omandamist kohe militaarkarjääri tegema. Ta rühkis sõjaväes jõudsalt ülespoole. Esimeses maailmasõjas sai ta raskelt haavata, ent paranes saadud vigastustest. Hiljem tunnustati teda vastava sõjas haavata saanute ordeniga. Aasta enne natside võimuletulekut Saksamaal sai Keitel infarkti ja seejärel põdes läbi kahepoolse kopsupõletiku, ent paranes ning ülendati veidi hiljem kindralmajori auastmesse.

Wilhelm Keitel oli mees, kes töötas palehigis selle nimel, et Saksamaa saaks oma armee salajas kasvatada suuremaks, kui oli Versailles' rahulepinguga ette nähtud, s.t rohkem kui 100 000 sõdurit. Kui paljud Keiteli kaasmaalastest elasid mineviku lummuses ehk siis ahhetasid ja ohhetasid impeeriumiaegu taga, vaatas tema hoopis tulevikku. Keiteli moodi sakslased ootasid messiat, kes viiks nende unistused ellu. Saksa rahvas ei olnud rahul olemasoleva olukorraga. Sakslased tundsid end solvatute ja häbistatutena. Ning justkui eikuskilt saabuski Adolf Hitler. Keitelist sai entusiastlik Hitleri toetaja, kes tegi kõik selleks, et pöörata ka tollane Wehrmacht Hitleri-usku.

1937. aastal saab Keitelist kindral. Keitel on Teises maailmasõjas üks peamisi sõjaarhitekte - ta planeerib operatsioone nii ida- kui ka läänerindel. Muide, ta soovitas Hitleril Prantsusmaa-invasioonist loobuda ja oli Barbarossa plaani vastu. Hitler aga tegi, nagu ise paremaks arvas. Keitel pakkus protestiks, et ta astub ametist tagasi, ent Hitler keeldus.

Keitel mõistis, et Saksamaal ei ole võimalik Suurbritanniat vallutada, tulenevalt asjaolust, et USA oli selle riigi seljataga oma sisuliselt ammendamatute ressurssidega. Keitel soovitas Hitlerile ka Venemaad mitte rünnata, kuna nägi Barbarossa plaanis nõrku kohti, aga kui selle plaani algusfaas osutus üle ootuste edukaks, kahandas see Keiteli autoriteeti Hitleri silmis. Ka Keitel oli üllatunud Blitzkriegi (välksõja) edust, mis kasvatas temagi usku totaalse võidu võimalikkusesse.

Kord püüdis ta kaitsta marssal Listi, kes oli Kaukasuse all hätta sattunud. Hitler lasi Listi lahti, ja Keitel ei söandanud enam kunagi Hitlerile vastu seista. Ta üritas Hitleri silmis oma head nime rehabiliteerida. Asi läks isegi nii kaugele, et kord tulnud riigimarssal Hermann Göring Hitlerile teatama, et Luftwaffe luure leidis suure hulga Nõukogude lennukeid, mis olid kohe valmis sõjatandrile lendama. Göring pidas neid mulaažideks. Nõukogude Liidul ei saanud tema arvates lihtsalt olla veel nii palju lahinguvalmis lennukeid varuks. Ruumis viibinud Keitel põrutanud siis rusikaga lauale ja karjatanud: „Riigimarssalil on õigus!" Keitel samas teadis, et need lennukid olid tegelikult ehtsad ja Göringil ei olnud õigus, aga ta ei tahtnud minna enam konflikti, mis oleks viinud järjekordsesse ebasoosingusse langemiseni.

Sõda aga kaotati, ja Keitel oli lõpuks see, kes Saksamaa kapitulatsiooniaktile alla kirjutas. Hiljem istus ta koos teiste natsijuhtidega Nürnbergi kohtusaali süüpingis. Eks võitjad ju ikka mõista kohut kaotajate üle. Ameeriklased peavad siiani au sees neid vapraid sõjamehi, kes indiaanlaste kallal genotsiidi läbi viisid.

Ajad muutuvad. Sisuliselt oli sõjakurjategija ka Stalin, aga tema võitis tänu USA-le sõja, olles kangelane paljude silmis veel tänini.

Ausalt öeldes, sõda on juba ise häbiväärne kuritegu inimkonna vastu. Sõda teeb inimestest südametud metslased ja kohati lausa loomad. Tuhandeid aastaid tsivilisatsiooni langeb hetkega põrmu. Hiljem nähakse kurja vaeva, selleks et kõikvõimalikud sõjakoledused ära põhjendada. Kuigi sõda jääb alati sõjaks.

Tundub, et vastane on alati sõjakurjategija. Vaadake, mida tehti Liibüa endise liidri Muammar Gaddafiga ja Iraagi endise juhi Saddam Husseiniga, võib-olla tehakse Süüria presidendi Bashar al-Assadi ja Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadiga. Samas istub USA vagusi, kui ühe Ida-Aasia totalitaarse riigi valitseja oma rahva kallal genotsiidi läbi viib. Rahu ka Wilhelm Keitelile, kes tegi hirmsaid asju, aga hirmsaid asju tegid ka tema vastased.

PRIIT KUTSER

Jaga |