Oht Keskerakonnale – võimaluste mahamängimise poliitika

Valija ei maksa läbi riigieelarve toetust Keskerakonnale ega hääleta selle pärast Keskerakonna poolt, et käib kodusõda, et leiab aset mingi omavaheline jama kokkukeeramine, et hea võitleb halvaga, et keegi vajab parteist väljaviskamist vms. Valijal on omad ratsionaalsed sotsiaal-majanduslikud probleemid, millele ta loodab lahendust saada erakonna poolt hääletades. Need probleemid paiknevad väljaspool partei siseelu piire.

Kodusõda on luksus

Kodusõda on luksus, mida saab endale lubada vaid tugev organisatsioon. Keskerakond on populaarseim ja suurim erakond, kuid ehk mitte nii tugev, et pidevat sisekäärimist taluda. Kui sisekaklus kipub vähendama fokusseeritust valijaootuste teenindamiselt, siis varem või hiljem partei toetuse vundament mõraneb ja usaldus erakonna kui lahendussuutliku koosluse suhtes lahtub.

Me võime ju teha nägu, et sisekaklus meie poliitsuutlikkust ei mõjuta, kuid analüüsime siinkohal mõningaid vastupidisele järeldusele viivaid näiteid.

Üks Keskerakonna piirkond võttis eelmisel aastal tööplaani põhimõtte, et käiakse ennast tutvustamas kõigil piirkonna spordivõistlustel. Sellistele üritustele koguneb palju rahvast, kes ei ole rikkurid ja võiksid olla just Keskerakonna valijad – seega oli plaan õige.

Aasta on möödas, arvestatavaid spordivõistlusi on kõnealuses asukohas vahepeal toimunud üle kümne, kuid Keskerakonna telki, propagandat, inimesi, poliitikuid pole nähtud. Mõni kohaliku omavalitsuse tegevpoliitik on ikka sportlasi tervitanud, kuid nendeks ametimeesteks ei ole olnud kahjuks keskerakondlased.

Kuum teema on see, et pensionifondid ja pangad lõikavad lihtsameelsete rahakogujate pealt suuri kasumeid, ent inimeste pension on samas vaid lootus lollidele. Mõni Keskfraktsiooni liige on isegi lubanud sel teemal pressiteate teha ja seega kuuma teemaga kaasa minna, kuid kus on keskparteilaste tuldpurskav võitlus fondide poolt rõhutud rahva eest? Ööistungid, seadusloome, kõnekoosolekud? Peaks ju olema küll paljusid puudutav poliitteema.

Keskerakond sõdis küll aktiivselt Riigikogu ööistungitel haldusreformi vastu, kuid rahvas (=valijad) ei näi seda ennastsalgavat võitlust suuresti mõistvat. Kodanikule on ükskõik, kas raha tuleb KOV eelarvest või riigieelarvest, peaasi et avaliku sektori töö oleks hästi tehtud. Kellel mõnes omavalitsuses isiklik töökoht mängus pole või kartus mõne koolimaja kadumise pärast hinges ei püsi, ei mõista üldse, miks haldusreform niivõrd üldrahvalikuks ja ööistungeid vajavaks ohuks kujunes. Pealegi on seda õnnetut reformi juba paarkümmend aastat teha proovitud. Kas keskerakondlased on head selgitajad, miks haldusreform ka poliitikakaugeid ja otseselt puudutamata inimesi üldse huvitama peaks? Miks peaksime siis Keskerakonda ööistungite eest tunnustama?

Loobumisvõit sotsidele

Sotsiaaldemokraadid on samal ajal ette võtnud riiklike üürikorterite teema – ühiskonda tõeliselt puudutava küsimuse. On palju vastu- ja pooltargumente. Tegelikult on see ju vaid Tallinna munitsipaalkorterite kogu Eestile laiendamise plaan, ehk siis sotsid teenivad plusse Keskerakonna elujõulise ja juba ellu viidud idee pealt. Kus on keskerakondlaste jõuline kampaania ja rahvakohtumised korteriküsimuses? Või anti poliitiline loobumisvõit sotsidele lõplikult ära?

Võimuerakonnad räägivad perioodiliselt päris intensiivselt ametnike kokkutõmbamise vajadusest avalikus sektoris. Keskerakond on läbi aastate juhtinud tähelepanu riigi õhukeseks muutmise ohtlikkusele. Kas Keskpartei tipp-poliitikud korraldavad rahvakogunemisi ja publitseerivad sisulisi artikleid õhukese riigi veelgi õhemaks muutmise ohtlikkusest ja selle trendi tagajärgedest meile kõigile? Või on õhuke riik ka keskerakondlastele meeldima hakanud?

Põllumajanduses on rasked ajad, nagu maarahval üldse. Mõni tippkeskerakondlane sellest ka vahel kirjutab ja räägib. Miks ei võiks aga maarahva heaks midagi reaalselt ära teha? Näiteks minna mõnda raskustes põllumajandusettevõttesse ja paar päeva tasuta traktorirooli keerata? Või oma kuluhüvitisest mõnele põllumasinale kütust osta, valijaga kohtumise kulu sildi all? Opositsioonis olek ei peaks seda takistama.

Edgar Savisaar küll ei pea paljuks vajadusel klientide rõõmuks poeleti taha minna. Miks analoogiline käeulatamine rahvale ei sobi teistele keskpoliitikutele? Sotsid liisisid veoauto ja käivad sellega maainimestel abiks reaalselt midagi vedamas. Nad ainult ei hõiska ega kirjuta sellest pressiteateid, valimistel öeldakse aitäh aga neile.

Linn reformikatele

Ühes Eesti suures linnas on Keskerakond palju aastaid võimumängudes arvestatav partner – kuid „inimesed tänavalt” ei tea üldse, et see erakond ka selles linnas eksisteerib. Eks piirkonna võtmeisikud viibi rohkem Tallinnas ja kodulinn olgu rohkem reformarite, sotside jt päralt, vähemalt kohalike elanike arusaamades.

Veel hiljuti oli Keskerakonna üheks aktuaalsemaks siseteemaks võitlus piirkondades, kelle leeri esindaja jääb peale, kes tagab parima edasise juhtimise ja toob tõeliselt uue kvaliteedi. Uut ja kvalitatiivselt kõrgemal tasemel algust pakkusid nii tagasivalimise soovijad kui ka uued üritajad. Nüüd on kõigest juba parasjagu aega möödas. Kas piirkondades on uus kvaliteet, parem juhtimine, imeline taasärkamine? Pole kuulda. Peale väsitavat ja ennastsalgavat võitlust taanduti taas mugavustsooni, kus kogu aeg oldud.

Astmeline tulumaks on Keskerakonna n-ö nimi-poliitlahendus, mis juurib välja ühiskonna vaesuse, lõpetab lahkumise riigist, toob õigluse maa peale. Kus on allkirjalehed, kus on massid ja miitingud, kus seda ühte ja ainust ühiskonna pudelikaela likvideerida püütakse? Kas teema ei ole enam päevakorral? Või võimendatakse seda vaid valimiskampaanias?

Kadunud ideoloogia, kadunud rahvas

Riigikogu Keskfraktsiooni saadikud käivad aeg-ajalt väljasõitudel. See on olnud hea traditsioon pikka aega. Ühel hiljutisel väljasõidul kohtus maapiirkonnas neli kesksaadikut rahvaga. Kohal oli saadikutega kohtumas lisaks kahele erakonna enda kohalikule liikmele ka üks mees rahva seast – seega neli saadikut ühe inimese kohta.

Reklaami tehti, kuid pigem jäi tunne, et Keskerakonna sõnumid enam ei kõneta rahvast. Inimesed ei kuule poliitilistest lahendustest ja ettepanekutest, kuuldakse vaid sisesõjast. Viimane aga ei huvita kedagi. Puutumus rahvaga kipub kaduma.

Kas selline nukker seis häirib fraktsiooni saadikuid või kohalikku Keskerakonna aktiivi? Ilmselt mitte eriti. On ju kohtumisele järgnev kohalike aktivistide õhtusöök saadikutega muudetud lihtsalt kinniseks väljavalitute peoõhtuks. Ei kaasata piirkonna arvamusliidreid ega kohalikke probleeme esile tõstvaid inimesi. Ühesõnaga, ringi ei laiendata. Ehk siis mängime rahvakohtumisi – aktivistid omavahel – ja tunneme rõõmu, et oleme tegijad.

Näiteid võiks veel tuua, kuid ka ülaltoodu põhjal on selge, et sisesõja tuhinas on unarusse vajunud arusaam sellest, mis rolli erakond ühiskonnas tegelikult etendab, milleks valija parteid riigieelarve kaudu rahastab ja mille eest võiks hääle anda. Keskerakond on võimas, kuid ehk mitte nii võimas, et üha karmistuva konkurentsi foonil lubada endale poliitikaga mittetegelemist, ja eeldada, et valimistel võidetakse lihtsalt niisama ja selle eest, et ollakse keskerakondlased, uskudes, et sissetöötatud firmamärk töötab.

Kust tulevad hääled, kui poliitikaks pole aega?

Kas valimistel loodetakse sellele, et küll Edgar Savisaar teeb mõne kavala triki või punub geniaalse kombinatsiooni? Kindlasti ta mõtleb asju välja ja viib need ka ellu. Kuid mida teeb enamik teisi, kes ka hääli tooma tõttavad? Jagavad šokolaadi, käivad ukselt uksele ja tüütavad inimesi ühistranspordis. Seda kõike hakkavad tegema ka konkurendid ja puhtalt seeläbi endale valimisvõitu kindlustada ei õnnestu. Olukorda ei päästa ka lühilauselised hõisked ja mõned plakatid. Veelgi enam siis, kui erakonna sisekliimas mõeldakse igast kümnest minutist üheksa sellele, kuidas omavahel maid jagada.

Või äkki eeldab erakonna „mõtlev ja juhtiv pool”, et töö teevad ära lihtliikmed – need, kes on toiduahelast väljas, kes „saadikutega kohtumise rahvaüritust” peavad ukse tagant vesiste suudega pealt vaatama; kellele lubatud bussipiletit või kütuseraha välja tegelikult ei maksta, kui inimene sõitis erakonna asja ajades konkurentparteisid avalikult kritiseerima ja seega endale põhjendamatult kohapeal vaenlasi koguma?

Ja kui keegi arvab, et informatsioon erakonna „väljavalitute” privileegidest koos selle taustal raha puudumisest lubatud bussipileti kompenseerimiseks liikmete hulgas ei levi, siis on see nende arvajate enesepettus.

Probleemi lahendamise esimene etapp on probleemi tuvastamine ja selle defineerimine. Keskerakond on lõhki kahe võitleva leeri vahel ja leppimine ei ole kahjuks tõenäoline. Kuid mitte ainult, erakond on lõhki ka veel teise parameetri alusel: on olemas n-ö väljavalitute, rahaliselt jm privileegidega „nuumatute” erakond ühelt poolt ning vaeste pealtvaatajate, musta töö tegijate erakond teiselt poolt. Esimestel on õigused ja vabadused, teistel võimalus teha esimeste heaks tööd, kindlustamaks niigi kindlustatute varalist tulevikku ja saades vastu sageli tühje lubadusi või silmakirjalikke motivatsioonijutte.

Muidugi, kõik tuhanded liikmed ei saagi olla erakonna palgalised, kuid ei maksa eeldada, et poliitpillerkaari pealtvaatajad entusiastlikult suure töö ära teevad, eriti kui vint on üle keeratud. Avalikult ei öelda midagi vastu, kuid sisemiselt käärib.

Seda kõike on kurb pealt vaadata neil, kellel Keskerakond südames. Samas heameel on kõigil neil, kes olukorda kasutades oma positsioone poliitturul parandada suudavad – need on rõõmustavad konkurendid.

JAAN ÕMBLUS,

majandusanalüütik, KE liige

[illustratsioonitekst]

VANA JA VÄÄRIKAS ERAKOND: Keskerakond on alates 1999. aasta valimistest rääkinud oma n-ö nimi-poliitlahendusest – astmelisest tulumaksust, mis vähendaks vaesust, lõpetaks lahkumise riigist, suurendaks ühiskondlikku õiglust. Aga kus on täna massid ja miitingud, allkirjalehed ja kampaaniad astmelise tulumaksu kehtestamiseks? Neid pole. Arhiivifoto

[esiletõste]

Valija ei maksa läbi riigieelarve toetust Keskerakonnale ega hääleta selle pärast Keskerakonna poolt, et käib kodusõda, et leiab aset mingi omavaheline jama kokkukeeramine, et hea võitleb halvaga, et keegi vajab parteist väljaviskamist vms. Valijal on omad ratsionaalsed sotsiaal-majanduslikud probleemid, millele ta loodab lahendust saada erakonna poolt hääletades.

Jaga |