Venemaa meedia tähtsad teemad: poliitika ja Võssotski

Kohtumisel Eestis rääkis Dovlatova: lapsena raadiotööle sattudes sa muidugi kohe armud raadiosse - see ei saa kedagi külmaks jätta.

„Kui mul aga ka televisioonis hakkas asi edenema, oli see juba nagu kahekordne annus narkootikumi. Mis puutub näitlemisse, siis oli mul üks hea osa, aga selliseid osatäitmisi praegu enam ei pakuta. Siiski olen optimist ja arvan, et „klaas on pigem poolenisti täis, kui poolenisti tühi"..."

Näitlejatar jätkas: „Me oleme käinud külalisetendustel Tallinnas, Riias, Vilniuses. Näitlejaks sattusin ka nagu saatuse tahtel, kohtudes näitleja Igor Vladimiroviga (kes oli tollal abielus Alissa Freindlihhiga, keda Eesti publik tunneb võrratust filmist „Armastus tööpostil" - RR).

Olen sündinud Leningradis. Vladimirov aga oli Lensoveti teatri juht ja pearežissöör. Kord Jaltas puhates läksin temalt võtma intervjuud (naistele ta kunagi ära ei öelnud). Kahe nädala pärast oligi Leningradis ekraanil üks reklaamiklipp minu osavõtul: näitleja, kes pidi selles mängima, haigestus ja mind tõmmati rolli lausa kohvikulaua tagant sõnadega „Kedagi teist ei leia, sina tuled ja mängid!". Kui Vladimirov klippi nägi, küsis ta imestunult: „Kas see olete siis teie!? Võimatu ära tunda!" Vastasin, et olin ju supelrannas värvimata ja soenguta. Tema aga ütles, et asi pole meigis. Tegu olevat tõelise näitlejanatuuriga, mis tähendab, et inimene kehastub ekraanil nii ümber, et teda ei tunne tavamiljöös ära."

„Nii ma aasta pärast tema teatrisse mängima läksingi. Samal ajal jätkasin ülikoolis ajakirjanduse tudeerimist. Seda kõike pean saatuse kingituseks. Püüdsin ja püüan neid šansse võimalikult hästi ära kasutada," rääkis Dovlatova.

Kired Vladimiri ümber

„Juba tükk aega olen pideva närvipinge all. Vaatasin ära kõmufilmi "Võssotski. Aitäh, et elus olen". Ja ei saa enam normaalselt magada ega süüa, olen endast täiesti väljas. Otsustasin teha raadiojaamas Majak sellest filmist saate. Õigemini sellest, kuidas võib solvata nende inimeste tundeid, kes Võssotskit armastavad." (Film on ühest Vladimir Võssotski eluseigast: Buhhaaras külalisetenduste ajal elas ta üle kliinilise surma; täpselt aasta enne surma. Filmis näidatakse väiklaselt ainult tema pahupooli. - RR.)

Dovlatova kutsus intervjuule Vladimir Võssotski noorema poja Nikita, kes aga oli hurjutanud teda, et ajakirjanik olevat konfliktne inimene.

„Vastasin, et ma ei läinud konflikti niivõrd temaga, kuivõrd püüdsin mõista, miks ja kuidas üleüldse on võimalik teha selline film nii suurepärasest inimesest. Ma saan väga hästi aru, miks Konstantin Ernst (Esimese TV-kanali juht ja filmi produtsent - RR) selle filmi tegi: pole ju võimalik keelduda käskijatele meele järgi olemast inimesel, kes on köidikuis kui vang, kes sõltub paljudest asjaoludest ja väga kardab kaotada kõike seda, mis tal on. Selline inimene ei saa armastada ega austada VABA inimest. Vaba inimest, kes ei kartnud siis, kui kartsid kõik. Saan aru, et niisugune juba kord on inimnatuur: kui ise ollakse teistsugune, siis ei taluta seda, kes on erinev, eriti veel sellist, kes on puhtam, parem, suurem.

Ütlesin Nikitale, et mul on väga kurb meel, kuigi saan hästi aru ka lastest, kes kogu elu on oma vanemate peale solvunud, kuid nii ikkagi ei tohi. Mitte ükski laps, kui ta armastab oma ema või isa, ei tohi niisugust jõledust oma vanemast produtseerida, isegi kui neis oligi midagi taunitavat."

(Nägin kõnealust „kõmuprojekti" ja olin samuti ebameeldivalt puudutatud. Olen ammune Vladimir Võssotski suur austaja - 1990-ndate alguses koostasin temast ja ta loomingust raamatuid, olen tema kohta avaldanud artikleid. Võssotski teema on mulle pikka aega olnud väga südamelähedane. - RR)

„Kutsun teid üles: kui vähegi võite, ärge minge seda jälkust vaatama! Ärge raisake oma raha, pärast niikuinii näete seda teleris! Kino on praegu väga sõltuv rahast, mis tuleb kinokülastajatelt. Ja kui lavastus kukub läbi, siis ehk jõuab mõnelgi kohale, et inimestes pole jõutud kõike hävitada, et pühadust ei rüvetata.

Mul kui ajakirjanikul aga võeti kõrist: lindistasime Nikitaga programmi, tema helistas Ernstile, poole tunni pärast kõlistati mulle meie kanali juhtkonnast (kuigi me ei sõltu Ernstist) ja öeldi: sihuke komplitseeritud situatsioon - monteeri materjal nii, et saates ei kostaks ühtki sõna sellest filmist, ei head ega halba! Oldi nõus, et meie ei tee filmile reklaami, aga et poleks ka antireklaami, või muidu programm eetrisse ei lähe!

Mul hakkas Nikitast kahju ja me lõikasime kõik filmi kohta välja, ning sellest sai siis lihtsalt VV-le pühendatud saade. Kuulasime tema laule, näitasime kaadreid, lõpus jäi veidi Nikita juttu sisse."

Inimesed tahavad teada

Eestis toimunud kohtumisel küsis kultuuri- ja haridustegelane Adolf Käis: „Kas on kusagil Venemaa territooriumil mõni täielikult vaba raadiojaam? Praegu käib Võssotski üle palju debatte. Me väga hindame teie arvamust! Siin sai saalitäis rahvast seda kuulda. Millisele seisukohale aga tuleks asuda neil miljonitel inimestel, kes tunnevad selle teema vastu huvi?"

Dovlatova kui Venemaa ajakirjanik vastas: „Sõltumatu ja vaba raadiojaam? Meil on „Ehho Moskvõ", mida loetakse opositsiooniliseks. Seal võidakse välja öelda sedagi, mida riiklikel kanalitel ei lubata rääkida; seal võib kuulda ka neutraalset hinnangut.

Teisest küljest, ka nemad sõltuvad kellestki. Töötasin kunagi erakanalil palju aastaid. Ei ole just eriti meeldiv, kui salvestan saate, väljendan oma seisukohta, ja seda vaid filmi kohta, aga mulle öeldakse: „Mida sa endale lubad!?" Ma ju ei kipu riigikorra kallale! Võiks ju olla õigus oma arvamust avaldada nii süütus asjas!?

Praegu kutsutakse mind ühte Majak'i väikesesse raadiojaama meelelahutussaadet tegema, ja arvan, et lähengi. Selleks et vältida infarkti, insulti või depressiooni, mille saad, töötades sotsiaalse ajakirjanikuna. Etem on tõsta inimeste tuju, sest niikuinii ei lubata mul rääkida riigimeedias sellest, mida ma mõtlen."

Ajakirjanik Boriss Tuch küsis: „Mis teid enam ajendas, kas Võssotskit armastavate inimeste kaitsmine häbematuse eest või soov, et filmi vaataks vähem inimesi? Praegu on nii, et ma pole kuulnud ühtki positiivset reaktsiooni - kõik kiruvad, ilusti ja targalt. Kuid poolenisti on see juba end ära tasunud - mida rohkem kritiseeritakse, seda enam tekib uudishimu vaadata ja oma silmaga veenduda, kas on tõesti jubedus või äkki veelgi hullem."

Dovlatova: "Olen näinud Võssotskist palju dokumentaalfilme. Mõni aasta tagasi näidati viie- või seitsmeseerialist, mille olid vändanud Saksa filmitegijad. Nende töö vapustas mind. Väga delikaatselt räägiti probleemist, mille all poeet kannatas. Osales ka tema abikaasa Marina Vlady, kes püüdis lahendada probleeme omal kombel. Polnud üles puhutud inimese nõrkusi, ei vahutatud sellest.

Pöörake praegu tähelepanu Esimesele TV-kanalile - seal pole ei Vladyt ega kedagi teist. Seal on ainult poeg Nikita. (Vanemat poega, kes elas isaga koos kümnenda eluaastani, ka ei ole - Arkadi Võssotski ei anna intervjuusid; võimalik et tema just isa armastaski.)

Nikita aga töötab „Võssotski pojana" - kuidas siis muidu, väga austusväärne roll. Ma ei taha kellegi tundeid solvata, aga naised saavad minust aru - juhtub ju elus, et naine kasvatab lapsi üksinda. Õnnelikumaks ja täisväärtuslikumaks saavad need lapsed, kelle ema, vaatamata oma isiklikule solvumisele, ei külva laste südamesse viha isa vastu. Tähtis on see, et laps oleks õnnelik: õnnelikuks inimeseks saab ta aga siis, kui tema südames on armastus.

Hale on vaadata neid inimesi: üks „töötab" Vladimir Võssotski teise naisena, teine - pojana. Teadagi on see suur raha. Nad elaksid hoopis tagasihoidlikumalt, kui seda „nišši" poleks. Nikitale kuulub isa kogu pärand. Tema otsustab, kes laulab Võssotski laule, kes mitte. Otsustab, kui palju raha selle eest võtta, samuti võib loaandmisest keelduda.

Peamine on muus: ma ei taha, et see film end ära tasuks, sest mulle tundub, et tegijaid ajab taga ainult rahahimu ja võimujanu. Oli VV halb või hea, andekas või mitte - see neid ei koti, siin pole neil mingeid emotsioone.

Minul näiteks need on, juba lapsepõlvest. Olin kolmeaastane, kui mäletan ennast magnetofoni ja Võssotski lauludega. Nikitale ütlesin, et ta sülitas mulle otse hinge, sest tema isa oli tegelikult minu Karlsson, minu kangelane, ma rääkisin temaga. Kui olin kodus haige ja vanemad pidid tööle minema, öeldi mulle: „Siin on sulle magnetofon, söök on külmkapis, naaber tuleb ja vaatab!" Kaheksa-kümme tundi veetsin iseenda ja oma magnetofoni seltsis.

Selle filmi suhtes aga on mu tunded negatiivsed. Olen ka tavavaatajana riivatud: muudkui korrutatakse narkotsist, salaja tehtud kontsertidest, rahast, KGB-st, kõigest sellest segiläbi. Mida aga pole, see on Võssotski ise. Pole tema unustamatuid näitlejarolle, tema karismaatilisust - midagi pole. Inimesele, kes armastab ja mäletab Võssotskit, on see kõik äärmiselt solvav. Kes tahab tegelikku Võssotskit meenutada, sellele soovitan ikka ja jälle vaadata filmi „Kohtumispaika muuta ei saa" - seal on Võssotskit. Peamine on ikkagi tema loominguline pärand, aga mitte vaht, mida üles keerutatakse."

(Aastal 1999 ühe Moskva-komandeeringu ajal põikasin Vladimir Võssotski majamuuseumisse, mida siis alles rajati. Võtsin intervjuu Nikita Võssotskilt. Muu hulgas küsisin, kas tema isast pole kavas teha kunstilist filmi. Nikita reageeris elavalt: olevat idee ja isegi stsenaarium on juba valmis. Ei suudeta aga valida näitlejat - on suur oht, et äkki too ei vea välja. Oli ju VV karisma väga võimas. Kindlasti hakatakse võrdlema! Seepärast kaaluti filmida viis novelli, kus igaühes mängib Võssotskit ise näitleja - üks lapseeast, teine varasest noorusest jne. Ootasingi midagi sellist, ja olin äärmiselt nördinud, et ideest lõpuks midagi välja oli tulnud. - RR)

Dovlatova jätkas: „Meil on Venemaal praegu üldse kaks arutlusteemat: valimised ja film Võssotskist. Vahel tundub, et film tehtigi spetsiaalselt selleks, et inimesed kogu oma rahulolematuse paiskaksid välja kinolina suunas, aga mitte duumavalimiste peale."

Küsisin Dovlatovalt: kas noor põlvkond võib hakata pärast valmistehtud ekraanisoperdist Võssotskit selliseks pidamagi, ja kuidas tema suhtub sellesse, et filmis pole üldse mainitud Marina Vladyt?

Dovlatova vastas, et sama oli ta küsinud ka Nikitalt, kes aga olla teda pareerinud - pärast seda lavastust surfavad noored internetis, loevad ja saavad teada, milline VV oli.

„Mis Vladysse puutub, siis oli ta bardi elus ikkagi tähtis inimene. Poeedi viimane suur kiindumus poolteist aastat enne surma oli küll Oksana, kelle kutsusin kord saatesse 25. jaanuaril, poeedi sünniaastapäeval. Tema on elukutseks valinud nukumeistri töö. Ta on väga võluv naine, ja arvatavasti 19-aastasena meenutas Akinšinat, kes muide väga hästi teda filmis mängis.

Enne intervjuud keerles mul peas, kuidas Oksanalt seda delikaatselt küsida. Kuid ta hoiatas kohe: „Võssotskist mitte ühtki sõna! Muidu ma eetrisse ei tule."

Praegu sõbrustab Nikita kangesti direktor Janklovitšiga, kes oligi see, kes varustas Vladimir Võssotskit omal ajal narkotsiga, et teda endast sõltuvaks teha... Niisugustest pole midagi rääkida. On olemas suur rahvuslik varandus - Võssotski. Nüüd lihtsalt tükivad esile need, kes „temaga koos olid"."

Kired pronksist Aljoša ümber

Meenutasin Dovlatovale, et pärast 2007. aasta aprillisündmusi keeldus ta tulemast Tallinnasse külalisetendustele - protestimärgiks Pronkssõduri Tõnismäelt äraviimise vastu. „Mis te arvate, kas see otsus oli õige?" Näitlejanna vastas, et tol momendil talle tundus, et tegi õigesti.

„Meil oli ees suur Baltimaade turnee - ja kõik nurjus! Kuid möödus nädal, ja me taipasime, et see oli vale, emotsioonidest ajendatud samm. Muidugi oleks tulnud siia sõita - ja just niimoodi inimesi kohapeal toetada. Suures sõjas sõdisid minulgi mõlemad vanaisad. Ja ei võitnud sõda mitte Nõukogude rahvas, vaid lihtsalt rahvas, keda siis nimetati Nõukogude rahvaks. Ja ei võideldud mitte sakslastega, vaid fašistidega. Ja Tallinna pronksist sõjamees, langetatud peaga Aljoša, kelle ümber köeti poliitilistel ajenditel üles nii palju kirgi, oli võitluses kurjuse vastu, rõhumise vastu peetud võitluse sümboliks; temal rahvust ei olnud!"

Pidevalt edastada maailmale head

Ajakirjanik Dovlatova jätkas: „Lugesin üle Tolstoi teosed, armastan Šukšini. Praegu loen ühe Ameerika psühholoogi raamatut „Liblika lend", kus räägitakse maailmalõpust, sellest, kui halvasti kõik läheb. Paralleelselt kirjeldatakse, kui kaunis kõik on. Ja kõik see leiab aset ühel ja samal ajal. Raamat meelestab heale suhtumisele maailmasse. Mida tähendab liblikas? Ta lehvitab tiibu ühes maailmanurgas, teises aga juhtub maavärin, sest tiibade võbin kandub edasi - algab vibreerumine. See raamat õpetab, et tuleb endaga hakkama saada ja mitte saata maailmaruumi negatiivsust: kui me kõik anname endast välja head energiat, ei vasta kurjusele kurjusega, siis ehk ei tulegi maailmalõppu, vaid hoopis midagi väga meeldivat.

Tuleb töötada hea nimel."

RAUL RATMAN, ajakirjanik

Kohtumine leidis aset 2011. a. jõulude eel rahvusvahelise meediaklubi „Impressum" eestvõttel, kes kutsus Eestisse külla naaberriigi raadio- ja teleajakirjaniku, sarmika näitlejanna ja telesaatejuhi Alla Dovlatova.

Jaga |