Harukondlik juhtimine lämmatab

MIKK LÕHMUS,      22. märts 2006


Eestis võib juba aastaid näha, et ebastabiilse poliitilise juhtimise tingimustes oludes üritab iga ametkond endale mugavamat toimimiskeskkonda üles ehitada. Lausa jumaldamise objektiks on muutunud otsene hierarhia, käsuliinid ja tsentraliseeritus. Koordinatsioonil põhinevat juhtimist pole tähelepanuvääriliseks peetud.

Paar aastat tagasi andsin üliõpilastele pealtnäha lihtsa ülesande. Palusin neil kaardistada, missugusteks regioonideks on erinevad ametkonnad Eesti jaganud. Mis siin ebaselget – meil ju 15 maakonda!

Piirkondlikud teeninduspunktid peavad alles jääma

Tudengite esialgne optimism peagi asendus kasvava õudusega, sest ülesanne polnudki nii lihtne kui esialgu paistis. Iga uue ametkonna regionaalstruktuuri joonistamisega läks pilt üha kirjumaks.
See meenus, kui kuulasin Keskerakonna Omavalitsuskogu teabepäeval Järvamaa omavalitsusliidu esimehe Arvo Sarapuu murelikku ettekannet Eesti toimealadeks jagamisest ning Järva maakonna tarbeks tekitatud uutest tõmbekeskustest. Õige sõna ongi „tekitatud", sest ei Pärnu, Jõhvi ega Tartu ole kunagi Paide elaniku jaoks olnud mingi tõmbekeskus. Taga hullemaks, mis tõmbekeskuseks on Kuressaarele Pärnu?!

Selline „areng" vähendab maavalitsuste osatähtsust – neile on jäänud üksnes kohalike omavalitsuste järelevalve ning mõningaid siit-sealt ülesandeid. Pretensioonikal ametinimetusel „maavanem" pole juba ammu niisugust sisu, mida eeldaks.

Kõneainet on andnud Eesti Haigekassa kavatsus oma piirkondlikud teeninduspunktid sulgeda. Põhjendused on standardsed: kliente käib vähe, kulusid tuleb kokku hoida. Tõepoolest, paar miljonit hoitaksegi maakondade arvel kokku. Aga kas regionaalpoliitika tõepoolest peab olema kokkuhoiukoht?

Paljuräägitud e-teenuste kasutamine pole lahendus. Tegemist on siiski täiendava võimalusega, mis ei asenda kohapealset nõu või abi. Pahatihti ei olegi inimestel arvutit, mida kasutada.

Aastate jooksul pidasid paljud ametid või inspektsioonid vajalikuks isikliku regionaalstruktuuri väljaarendamist, vajadusel tsentraliseerides maavalitsuste vastavad osakonnad oma koosseisu.
Tagajärjeks oli, et lisaks maavalitsusele tekkis igasse maakonnakeskusesse kõikvõimalike ametite ja inspektsioonide kohalikke osakondi. Mõnikord klappis nende halduspiirkond maakonnapiiridega, kuid õige varsti hakati moodustama konglomeraate kahest-kolmest-neljast maakonnast.

Toimealad muutsid osa maakondi vaeslasteks

Kui tekkis idee jagada Eesti neljaks toimealaks, hakkasid juhtimisstruktuurid koonduma. Maakonnad, mida ei valitud toimeala keskuseks, kippusid jääma vaeslapse seisusesse.
Selle asemel, et lahendada küsimusi kompleksselt, keskendutakse üksikutele „oma" valdkondadele. Algab elanike jooksutamine, inimesi ei kaasata koostöösse. Liiga sageli kannatab teenuse kvaliteet, eriti kui tegemist on sedalaadi teenusega, mille täitmise taset oleks vaja kohapeal kontrollida.
Lähiminevikus palju kõneainet pakkunud Lääne-Eesti õlireostuse likvideerimine on üks ere näide harukondliku juhtimise kitsaskohtadest.

Ilmselge, et kümnetel ametkondadel pole mõtet hoida igas maakonnas palgal paari inimest. Kuid miks ei võiks needsamad teeninduspunktid paikneda praegustes maavalitsustes? Üks sealne ametnik suudaks ju rahvast nõustada mitme ametkonna küsimustes, liiatigi kui pöördujaid pole massiliselt. Ametite ja inspektsioonide piirkondlikud „isiklikud" esindused säiliksid siis üksnes toimealakeskustes.

Omavalitsusliitude roll peab tugevnema

Euroopa Nõukogu 2000. aastal koostatud raportis „Kohaliku demokraatia olukorrast Eestis" tehakse muu hulgas ettepanek maavalitsuste kohustusi üle anda omavalitsusliitudele.
Eeltoodu taustal tuleb pidada õigeks, et maavalitsuste ülesandeks jäävad üksnes piirkondlike teenindussaalide haldamine ja järelevalvefunktsioonid. Iseasi, kas seda moodustist on edaspidi mõtet maavalitsuseks nimetada?
Kõik ülejäänud funktsioonid, alates planeeringute ja arengukavade koostamisest ning lõpetades ühistranspordi korraldamisega, võib anda omavalitsusliitudele. Mõnes maakonnas ongi see juba teoks saanud.
Samuti võiks kaaluda erinevate ametite-inspektsioonide kohalike osakondade allutamist omavalitsusliitudele. Eeskätt puudutab see neid teenuseid, mis sõltuvad kohalikest oludest: tööhõive, keskkond jms.
Kas tuleks muuta omavalitsusliitude õiguslikku staatust või kaaluda hoopis maakondliku omavalitsuse taasmoodustamist? See on juba teine teema.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)