![]() Braavo, Tarmo Jüristo ja Postimees!ENDEL RIHVK, 17. veebruar 2010Viimastel aastatel olen olnud nördimusest sunnitud üsna tihti kirjutama vastukajasid meie peavoolumeedias avaldatud artiklitele või kõneldud tekstidele, mille autorid püüavad rahvusradikaalsest ideoloogiast lähtudes maha teha Rahvarinde saavutusi, kiidavad taevani meie praeguse valitsuskoalitsiooni seisukohti ja otsuseid, üritavad naeruvääristada opositsiooni ja eriti Tallinna linnavalitsuse iga sammu. Seekord on aga minu kirjutise ajendiks sootuks vastupidine emotsioon. Ajaleht Postimees avaldas 9. veebruaril Tallinna Ülikooli doktorandi Tarmo Jüristo arvamusloo "Eesti rahvusliku tahte triumf?", mille lugemine pakkus sedavõrd suurt naudingut, et ma ei pidanud paljuks seda mitu korda üle lugeda. Sõnade sisu tuleb teada! Kõnealuses kirjutises näitab noor teadlane ilmekalt, kuidas võhiklik marurahvuslike loosungitega vehkimine tegi kaitseminister Jaak Aaviksoost Tartu rahu aastapäeval kõnet pidades vaat et natsiretoorika viljeleja, kuid see apsakas kinnitas veelkord juba ammu rahvusradikaalide motoks valitud mantrat, et meie riigis peab ülimaks prioriteediks olema rahvuslaste ülemvõim, mitte aga võrdsed võimalused kõigile siinmail elavatele ja seda maad oma koduks pidavatele inimestele. Tarmo Jüristo artikkel on mitmes mõttes pretsedenditu. Eelkõige kvaliteedilt. Harva kohtab lugu, kus ühtaegu ja võrdväärselt ilmnevad autori eruditsioon, teema aktuaalsus, järelduste argumenteeritus, teksti loetavus ja ülesehituse otstarbekus. Pretsedenditu on see ka Postimehes seni avaldatud lugude tonaalsust arvestades. Sedavõrd esinduslikul kujul (üle lehekülje paigutatuna ja teemakohaselt illustreerituna) pole seal igatahes lähiminevikus juhtunud ühtegi "kallutamata" sisuga kirjutist nägema. Kui üldse millestki kinni hakata, siis võinuksid illustratsiooni proportsioonid ja kunstiline lahendus mõnevõrra teistsugused olla. Kas tähistab sellise loo kilbile tõstmine ajalehe püüdu liikuda tasakaalustatuma sisuga väljaande suunas või oli lihtsalt kahju taolisest pärlist loobuda? Välistada ei saa mõistagi ka seda, et reformarite mõjuväljas olev Postimees ei saanud jätta kasutamata võimalust IRL-ile väikest käru keerata. Mis saab edasi? Tõsi on aga ka see, et üks pääsuke ei too veel kevadet. Ei ole ju veel kuigi palju aega möödas sellest, kui 30. jaanuari Postimehe lisas „AK" avaldati Imbi Paju essee "Eneseviha juured. Reetmisest ja autundest", kus rahvusradikaalide apologeet Paju kordab ühes "Vabariigi kodanike" saates Mart Helme välja öeldud absurdset mõtet, et "Kreml panustab Eesti savisaarestamisele", et nagu oleks Tiit Vähi oma seisukohtade abil Venemaaga paremat läbisaamist toetades Eesti reetnud jne. Kõige krooniks kuulutab autor, et Eesti äriringkondades arvatakse, justkui oskaks Soome valitsus Kremliga paremini asju ajada. Selle arvamuse põhjendatuse kummutab Imbi Paju väitega, et soomlaste arvates ei pidavat äritegemise hinnaks olema oma riigist ja iseseisvusest loobumine. Sellega annab ta ühemõtteliselt mõista, et tema arvates on eestlaste puhul asjad risti vastupidi. Paraku kiskus jutt jälle negatiivse poole peale. Olen enda jaoks otsustanud, et Imbi Paju üsna läbinähtava propaganda äratrükkimise võib ajalehele andestada, kuna Tarmo Jüristo särav kirjatöö kompenseerib (pro tasakaalustab) selle täiel määral ja enamgi veel. Enesekriitiliselt pean tunnistama, et vanaks saades olen muutunud kiuslikumaks noorte meeste vastu, sest töös nendega kokku puutudes olen kogenud sageli nende pealiskaudsust ja võhiklikkust paljudes tähtsates küsimustes. Nüüd olen tänu Tarmo Jüristole sunnitud oma seisukohta korrigeerima. Kui meil leidub temasarnaseid teraseid noori mehi, siis pole kõik veel kadunud!
ENDEL RIHVK, kolumnist
Viimati muudetud: 17.02.2010
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |