Mäluäratusele mõeldes

90-liste aastapäevade jada jätkub – kuni ükskord sajalisteni jõutakse. Ka Vabariigi President ei kuulutanud juubeliaastat pidulikult lõppenuks, vaid meenutas, et 90 aastat tagasi algas Eesti jaoks „hoopis teine katsumus – Vabadussõda, meie rahvuse küpsemise, esivanemate unistuste ja meie vabadustahte proovikivi“.

Nii et elegantne 90-märk jäägu – 90-ndaid aastapäevi riburada tulemas. Need pole aga seotud üksnes sõjaga Eestis, mis praeguste asutiste ja rahvahulkade vaeva ja üleelamise hinnaga teenib kunagise Võidu väljaku äärde välja ennenägematu Võidusamba. Ent mäletamisväärset pakub ka Eesti relvitu sõdimine üleilmsel lahingutandril – täna 90 aastat tagasi asus välisminister Jaan Poska Eesti välissaatkonna juhatajana teele Londonisse, et jõuda Pariisi rahukonverentsile taotlemaks noorriigile rahvusvahelist tunnustust. Kui sõjatandril määras mõndagi sõjaõnn (nt sinimustvalge heisati Pikale Hermannile tänu Briti eskaadri jõudmisele Tallinna reidile), siis diplomaatiarinde võitluses rindejooneta tuli kõik hoopis vaevaselt – saaki jagavad suurriigid polnud huvitatud end Venemaa küljest lahti kiskunud väikeriigi trügimisest maailmakaardile.

Seepärast küsigem: kus on Pariisi rahukonverentsil ja selle ümber Eesti pärast sõdinute ausammas? Mida üldse mäletame meestest, kes riikidevaheliste suhete omakasumüüridest pidid tollal läbi murdma või üle ronima?

Meie riigi ajalugu on põgus – mõni eestlanegi suudab nii pika elutee käia. Aga kui palju ajalugusid mahub sesse 90 aastasse! Jätkuvalt ollakse hädas: milline oma riigikese elulugu kehtib, mis rüüd kannab nüüd meie Ajalooline Tõde? Mäletamisväärset (aga ka  unustamist vajavat) on aegade jooksul ümber määratud sedavõrd, et tavainimene võtab rabelemist mineviku kallal üha ükskõiksemalt, elades päevhaaval tänases või heal juhul ka homses; tema lühimälulisus võib olla lausa jahmatav.

Missuguseks kujuneb juubeliaasta salapärase sünnitise – Mälu Instituudi – panus sellesse? President Ilvese eestvedamisel 1. veebruaril asutatu eesmärgiks on vaid killuke ajaloost – inimõiguste süstemaatilised rikkumised Eestis ja Eesti Vabariigi kodanike suhtes aastail 1944–1991. Kui algusaasta ei panegi küsima – 1944 oli Eesti ja eestlaste jaoks erakordselt ränk –, siis arusaamatuks jääb uurimisperioodi lõpp. Kas 1992. aastast asub ainestikuga tegelema järgmine mäluinstituut (MI-2)? Ja veel hiljem MI-3? Kes uuriks näiteks seda, kuidas on pidanud kannatama sundüürnikud? Või mis sööbis mällu ja hinge neil, kel tuli vabariigi juubeliaastal võõra tahtmise sunnil oma kodu maha jätta? Mida tunneb „reformimata“ eestlane, kes ikka veel eristab mõisteid „kodu“ ja „ulualune“ ning keda jääb vaevama kodukaotuse lein?

Miks piirdub lootusrikka nimega uue asutuse huvi vaid halvaga? Kas puht pahade asjadega tegeldes saab maandada vaenu ja viha, ära hoida uute aastate saamist hingevaeva-aastateks? Aga mis siis, kui mälu ulatub üle seatud ajaraamide ja mäletab muudki peale inimõigustega vastuolus oleva?

Veel mureküsimusi: Kui pikk tohib olla või peab olema nn ametlik mälu? Kas mälu uuritakse selleks, et asuda seda rookima, „õigeks“ väänama (umbes nõnda nagu EW koolides seletasid usuõpetajad reformatsiooni: kehv katoliku usk tegi läbi usupuhastuse ning eesti rahvast asus õnneteele viima luteri usk; mõistagi salati maha luterlik nõia- ja libahundijahtimine).

Ehk tuleb ka tänaste ja homsete eluseikade mälushoidjail taluda mälu „korrastamist“ – kohustust „vale ja väär“ unustada? Mitte näha, mitte kuulda, mitte teada, mitte mäletada ega meenutada, mitte säilitada jäädvustatud mälu?.. Seda kõike on kunagi juba olnud – teavad mäletajad.

Raske on mäletada, veel sandim on olla mäluta. Või on vastupidi? Mis ka ei oleks, ärgem laskem rahva mälul hääbuda.  Pidagem meeles, mida juba on elulugusid kogudes ja üldistades selleks teinud Pirgu Arenduskeskuse mälusektor ja Eesti Kirjandusmuuseum Tartus.

TIIT MAKSIM, toimetaja

Jaga |