Jüri Ratas: Regionaalpoliitika ongi Eesti elu!

Olete Eestimaa risti-põiki läbi sõitnud, et käia meie kõigis 226 omavalitsuses. Mida nägite ja kuulsite?

Omamoodi huvitavaks tegi omavalitsuste külastamise asjaolu, et leidub paiku, mille puhul sa veel Tallinnast väljasõidu päeva hommikul ei tea, kas jõuad kohale või mitte. Näiteks 2010. aasta sügisel ei olnud ma kindel, kas Ruhnu-sõit ikka teoks saab - just samal ajal oli Ruhnu saarele kolmeks päevaks ilmavangi jäänud Kultuuriministeeriumi grupp. Nii et üheltpoolt on Eesti küll väike, aga teiselt poolt nii suur, et ei saa kindel olla, kas jõuad punktist A punkti B.

Kui võrrelda maapiirkondi ja suuremaid linnu, siis maal on teenused - arstiabi, ühistransport, poed jm - tunduvalt kehvemini kättesaadavad. Küllap tunnistavad seda ka linnainimesed.

Võime ka eristada teenuste kättesaadavust maapiirkondades kriisihetkel - kui vajame arstiabi või tuletõrjet - ja lihtsate igapäevaste teenuste kättesaadavust, nagu kodu lähedal asuv kool või kauplus. Näiteks Kihnus ei ole püsivalt perearsti, tohter käib mandrilt kaks korda kuus. Kui Kihnu noorikud valmistuvad emaks saama, lähevad nad kaks kuni neli nädalat enne sünnituse tähtaega mandrile, et tagada endale arstiabi.

Mäletan ka maapiirkondade kaupluste müüjate muret enne seda, kui juulis 2008 kehtestati üleriigiline öise alkoholimüügi piirang. Hommikul ootas neid poeukse taga seltskond, kes ostis kaheliitrised õlled ja hakkas neid kohe sealsamas jooma. Samal ajal aga kõndisid mööda kooli minevad lapsed. Inimesed olid mures - millist eeskuju selline käitumine lastele annab?

Ajalehtedest-ajakirjadest saab aina rohkem lugeda inimestest, kes on pealinnast või mõnest muust suuremast keskusest maale kolinud. Kas see näitab, et on hakanud levima senisega võrreldes vastupidine tendents - linnast minnakse hoopis maale?

Massilist maale elama minekut kindlasti ei toimu, kuigi lehepealkirjadest võib selline mulje jääda. Kui vaatame kas või Riigikogu valimisi, siis mandaatide arv vähenes ju näiteks Lääne-Virumaa ja Saare-Hiiu-Läänemaa valimisringkonnas (mandaatide arv oleneb valimisõigusega kodanike arvust - Toim.). Tähendab, inimeste liikumine keskustesse jätkub endiselt.

Mis on teie arvates maapiirkondades elu paremaks muutmisel kõige tähtsam?

Et maal oleks hea elada, omavad võtmetähtsust töökohad, mõistlikus kauguses asuv kool, lasteaed ja kauplus. Kuigi maal on palju positiivset - puhtam keskkond, väiksem närvipinge -, jääb sellest siiski väheseks. Teenused peavad olema kättesaadavad, samuti tahavad maal elavad inimesed pakkuda tulevikuks kindlustunnet oma lastele. Kuid kas nad saavad olla kindlad, et nende kodukoha gümnaasium on alles ka järgmisel aastal? Ebastabiilsed sõnumid riigi poolt küll kindlustunnet ei taga.

Vesteldes ühiskonnaõpetuse tundides maakoolide õpilastega, panin tähele, et enamik neist ei seosta oma tulevikku kodukohaga. Kaalutakse ülikooliminekut ja eestikeelsete koolide gümnasistid näevad edasiõppimise võimalusi Tartus või Tallinnas. Vene noored seevastu on võtnud suuna välismaistele ülikoolidele.

Samas tuleb tunnistada, et paljudel juhtudel jääb võimeka maakoolinoore ülikooli õppima asumine ära, sest see on kulukas. Kurb, et kutseharidusel puudub noorte eelistustes koht. See teeb murelikuks, sest häid ametimehi ja -naisi, olgu siis tegu autoremondilukksepa või juuksuriga, on meil kindlasti vaja.

Oluline on ka inimeste tahe asju muuta. Ruhnus rääkis koolijuht, et neil on praegu kuus õpilast ning tehakse jõupingutusi, et valmis ehitada uus koolimaja. Alguses arvasin, et kuulen valesti, kuid järele mõeldes leidsin: just sellise perspektiivitundega üks koolijuht mõtlema peabki!

Kuidas saaks maapiirkondades elavdada ettevõtlust?

Ettevõtte loomine maapiirkonnas on medalit väärt ettevõtmine. Et ettevõtja tahaks minna maale ja avada seal kas kaupluse või luua tootmisettevõtte, tuleks mõelda maksuerisuste loomisele. Võiks kaaluda ettevõtte tulumaksu taastamist - kui tulumaks oleks 10-12%, siis maapiirkonna ettevõtetele võiks kehtida tunduvalt madalam määr, näiteks 2% (alates 2000. aastast ei pea ettevõtted maksma kasumilt tulumaksu, kui kasum investeeritakse uuesti ettevõttesse - Toim.).

Samuti tuleks mõelda, kas me ei ole liigselt kehtestanud riiklikke piiranguid, mis takistavad ettevõtete loomist, arengut ja järjepidevust. Näiteks kohtusin Viljandimaal Saarepeedis väikepiimatootjaga, kel on 190 lehma ja majapidamises veel sadakond hobust. Tema rääkis, et tahab ettevõtte pojale üle anda, aga kuna on saanud PRIA-st toetust, ei tohi ta järgmisel viiel aastal oma ettevõtet müüa ega kinkida.

Kui mainida veel mõningaid võimalusi, siis põllumeeste olukorda parandaks see, kui erimärgistusega kütuse aktsiis oleks praegusest palju soodsam. Ka tuleks vastu võtta ühistranspordiseaduse muudatus, millega saarte elanikele ja ettevõtetele kehtestataks odavam praamipilet.

Milliste kitsaskohtadega peavad kohalikud omavalitsused praegu maadlema?

Põhiküsimused on sarnased nii maal kui ka linnas. Kitsaskohaks on kindlasti kohalike omavalitsusüksuste eelarve ehk tulubaas. Samuti teede olukord nii maal kui ka linnas. Ma ei pea silmas seda, et iga metsatee peaks ära asfalteerima, vaid seda, et nii suviseks kui ka talviseks teehooldeks jagub raha liiga napilt.

Probleem on ka see, et praegu on kohalike omavalitsuste laenuvõtmisele sama hästi kui kriips peale tõmmatud. Laenu tohib võtta vaid eriloal, otsekui karistataks neid omavalitsusi, kes varasematel aastatel said hästi hakkama ja laenu ei võtnud, kuid tahaksid seda nüüd teha.

Kindlasti ei ole maal ühistransport piisavalt sujuv. Samuti ei jätku kohalikel omavalitsustel kõrge kvalifikatsiooniga inimesi, kes suudaksid täita omavalitsuse toimimise seisukohast olulisi ametikohti. Nii et vallavanem on nagu Hunt Kriimsilm, kes peab hakkama saama üheksa ametiga.

Kui 2008. aastal nähti riigieelarvest ette lasteaiaõpetajatele palga maksmise toetus ehk palgalisa, oli selle eraldamise eelduseks omavalitsuste poolne lasteaiapedagoogide ja koolipedagoogide palgamäärade ühtlustamine.

2009. aasta veebruaris vastu võetud negatiivse lisaeelarvega lõpetas riik aga programmi "Igale lapsele lasteaiakoht", ning sellega jäeti omavalitsused ilma riigipoolsest palgatoetusest lasteaiaõpetajatele. Nii seati omavalitsused raskesse olukorda, sest lasteaiapedagoogide palgatõusuga said nad endile püsikohustuse, kuid riigipoolne finantseerimine jäi ühekordseks. On elementaarne, et kui riik paneb kohalikule omavalitsusele kohustusi, peab sellega kaasnema riiklik rahastamine.

Mida saaks riik teha maapiirkondade olukorra parandamiseks?

Kui vaadata laiemas plaanis, siis peab suurendama kohalike omavalitsuste otsustusõigust. See, mida riik saab teha, algab lihtsatest asjadest. Näiteks kas riik leiab raha, et rajada Vormsile bensiinijaam ja leida sellele operaator - praegu veetakse Vormsi saarele kütust reisilaevaga, sest seal pole tanklat.

Või teine näide - praegu peab maavalitsus perearsti koha täitmiseks läbi viima konkursi. Kui see ebaõnnestub ja arsti ei leita, pole maavalitsusel kohustust asjaga edasi tegelda, sest selle, mis ette nähtud (konkursi korraldamine), on ta juba ära teinud. Samas on  umbes 40 omavalitsusüksuses perearstikonkurss vastu taevast lennanud. Kas see ei võiks olla riigi funktsioon - leida perearst piirkondadesse, kuhu erapraksist pidav perearst ei pea majanduslikult mõttekaks tööle minna?

Ka omavalitsused ise saavad palju ära teha. Näiteks tuleks parandada koostööd nii omavahel kui ka kolmanda sektoriga, külaseltsidega. Praegu on selles valdkonnas juba väga häid eeskujusid: näiteks Viljandi Pärimusmuusika Ait on tore kolmanda sektori ja kohaliku omavalitsuse vahelise koostöö tulemus.

Kas paljuräägitud haldusreformist oleks kasu?

Haldusreformi ei ole 20 aasta jooksul tehtud, kuid Eesti vajab seda reformi hädasti. (Haldusreformi all mõeldakse liita väiksemad ja kehvemini toime tulevad omavalitsusüksused suurematega, et saavutada ühelt poolt valitsemiskulude vähenemine ja teiselt poolt omavalitsuste parem majanduslik toimetulek - Toim.).

Mina ei oska öelda, mitu omavalitsust peab Eestis olema. Küll aga tean, et oleks vaja kokku leppida kohaliku omavalitsuse roll: millised on tema ülesanded ja millised on standardid nende täitmiseks. Põhiküsimuseks jääb, kas Piirissaare vallavalitsus peab osutama saare 97 elanikule samu teenuseid nagu Tallinna linnavalitsus oma rohkem kui 412 000 elanikule?

[esiletõste]

96 päevaga ümber Eesti

Riigikogu aseesimehena võttis  Keskerakonna juhatuse liige Jüri Ratas  endale nelja aasta eest ülesande külastada Eesti kõiki 226 omavalitsusüksust. Ta tahtis tutvuda inimestega, nende eluolu, rõõmude ja muredega nii maal kui ka linnas, nii väikestes piiriäärsetes valdades kui ka suurtes maakonnakeskustes. See ülesanne on nüüdseks  täidetud.

Jüri Ratas viibis istungivabadel päevadel 96 päeva ehk kokku veidi üle kolme kuu ringreisidel mööda Eestit. Lisaks kohtumistele kohalike omavalitsuste juhtidega leidis ta aega käia 96 koolis ja anda neis ühiskonnaõpetuse tunde, külastada 32 lasteaeda, 91 tööstus- ja põllumajandusettevõtet ja 143 organisatsiooni, sh näiteks muuseume, piiripunkte, vanglaid, kultuurimaju, päevakeskusi, spordibaase. Loomulikult külastas ta ka Tallinna koole ja lasteaedu.

[fotoallkiri]   RUHNUS JA KIHNUS: Riigikogu aseesimehe sõidud viisid mandril ühest äärest teise ja ka mööda saari. Vasakul kohtuvad Jüri Ratas ja Ruhnu kirikuõpetaja Harry-Johannes Rein ning paremal ajavad juttu sihtasutuse Kihnu Kultuuriruum juht Mare Mätas ja Jüri Ratas.

Jaga |