Kaotatud vabadus

Uue kodanliku ühiskonna loomiseks Eesti Vabariigi näol tõusis jätkusuutlikkus küll esile, kuid jalge alla tallati seni end õigustunud sotsiaalstruktuurid, mis esindasid üldrahvalikku pärandit elamistingimuste, hariduse, arstiabi alal ning, mis peamine – töökultuuri järjepidevust.

Enamik rahvastikust pandi sõltuma riigi üldisest heaolust. Tõega: mida jõukam riik, seda jõukam rahvas, kuid kes alati mitme sammu võrra maas eliitklassist. Majanduslikku olukorda arvestades vähemarenenud, kuid neokapitalistliku suunitlusega riigid ühinesid varakapitalistliku ühiskonna korrumpeerunud mudeliga, milline aga näitas, et mida vaesemaks jääb rahvas, seda vaesemaks jääb riik.

Mida sellise vabadusega peale hakata!?

Eeskätt, et lääneriikidele meeldida, alustati iga võttega, isegi ajalugu ümber tõlgendades, naaberriike alandama enda ülespuhutud väärtushinnangutega, otseselt kahjustades (lähitulevikus) riigi enda mainet ja ühtlasi ka julgeolekut.

Ehkki NATO relvajõud arvatavalt nagu oleks Eesti julgeoleku garantiiks, pole aga arvestatud tõsist ohtu puht majanduslikust küljest. Pannes väestruktuurid lahinguvalmidusse riigi kaitsmise eesmärgil, tekib küsimus: keda need kaitsevad? Arvatavalt eliitklassi, kelle huvides on Eesti riigi säilimine n-ö Vabariigina, et oleks tagatud nende valitsev positsioon. See on vast ainuke eriline väljendusvõimalus saavutada eliitklassi maine. Ega’s muidu pole viimasel ajal plahvatuslikult kasvanud tuntust kogunud šõubisnessi esindajate pürgimine Riigikokku.

Selles see kurb iroonia seisnebki, et ei peeta vajalikuks tõsist poliitilist, majanduslikku, kultuurilist ja teaduslikku mõttelaadi, mille sammastele peaks olema üles ehitatud kogu rahva jätkusuutlikkus, rääkimata heaolust.

Küsime siis uuesti: keda kaitsta ja valitseda, kui polegi rahvuslippu kandvat rahvast – riigi eksistentsi kantsi? Kas töötut, nälgivat ja hambutut rahvast enam huvitabki see nn „vabariik“?

EHA KARJATSE, Jõgeva

Jaga |