Teineteist avalikult käperdavad mehed on vastumeelne vaatepilt!

 Teoloog Malle Pärn arvas 23. augustil 2014 Õhtulehe artiklis „Abielu on püha“ aga teisiti, öeldes, et kui inimesed otsustavad leivad ühte kappi panna, ei protestiks keegi; kuid nad nõuavad hoopis enamat – abielu mõiste totaalset muutmist.

 Usutluses Maalehele ütles Varro Vooglaid, et ta ei vihka homosid, kuid nad ei ole abielupaar. Nii lihtne see ongi. Varro Vooglaiu esinemised on olnud alati korrektsed, väljapeetud ning oma toetajaskonnale on ta sisendanud kindlameelsust, manitsedes samas rahulikkusele ja emotsioonide vaoshoitusele.

 Kui nüüd meenutada Rait Maruste jmt väljaütlemisi homovihast, mida geide vastu osutatavat, on see samasugune vale, nagu Eesti Päevalehes ja selle veebis ning Delfis vallandunud SAPTK-i vastane artiklite seeria (näiteks: „Vooglaiu sihtasutuse nõukogu liikmed istuvad ühes paadis Jakuniniga“, „Vooglaiu sihtasutus sai eelmisel aastal üle 270 000 euro“ jne). Ja mille kohta Pressinõukogu otsustas, et Eesti Päevaleht ja Delfi rikkusid head ajakirjandustava (EP 25.11. 2014, lk 6). Targu jätsid need meediaväljaanded märkimata, et homokampaaniat on finantseeritud Euroopa Liidu ja meie valitsuse rahadest, aga SAPTK on saanud oma vahendid vabatahtlikest annetustest.

Lauristini raev

Paraku on tõepoolest neid, kel kalduvus samasooliste ihalusele. Neid on olnud ka kuulsate inimeste hulgas, ja neid on austatud ikka kõige väärtusliku eest, mida nad on andnud ühiskonnale, mitte sellepärast, et nad on homod või lesbid. Pärast nõukaaega pole neid diskrimineeritud. Viha võib tekkida vaid siis, kui minnakse tänavale hõiskama ja edvistama, et ollakse homo. See on juba oma kõlvatu eluviisi (teisiti ma seda nimetada ei oska) avalik propageerimine. Just sellest sai alguse meie ühiskonna lõhestamine, ja teadagi, kelle süü läbi.

 Karoliina Vasli tsiteerib eelpoolnimetatud artiklis Marju Lauristini, kes sügisel kritiseeris Vikerraadios SAPTK meeleavaldust Toompeal, nimetades seda lausa psühhoterrori-õhkkonna väljakutsumiseks ning mõistusevälise raevu ja vihkamise õhutamiseks. Ja nüüd olevat ta hämmingus, kuuldes, et missioonipreemia läheb Varro Vooglaiule ja tema ühingule.

Meeleavaldus Toompeal möödunud aasta 5. oktoobril jättis mulle isiklikult meeliülendava mulje (on kahju, et meedia seda adekvaatselt ei kajastanud), kui üksteisel kätest kinni hoides lauldi „Kas ema südant tunned sa“ ja „Maa tuleb täita lastega“. See oli nagu võimas kaja Balti keti ja kunagiste öölaulupidude aegadest, kuid meie eurosaadik ja ajakirjandusprofessor nimetab toimunut psühhoterrori-õhkkonna väljakutsumiseks ning mõistusevälise raevu ja vihkamise õhutamiseks. Et üheskoos seisid nii eestlased kui ka venekeelsed eestimaalased, oli see kena ilming lõimumisest, mida varem polegi meil nähtud.

 Vääriliseks mõttekaaslaseks Marju Lauristinile oli ka üks teine SDE juhtliige, kes tollelt meeleavalduselt kohe pettununa lahkus, kui hakati laulma „Ema südant“ – ega nood ülevas meeleolus lauljad hakka järsku arvama, et see laul võidaks kooseluseaduse kehtima hakates ära keelata? (Õhtuleht 07.10.2014). Ei jõudnud ilmselt tollele võrdsete õiguste eest võitlejale kohale, et laul ise on hümn emale, mida võib alati laulda, ja et meeleavaldusel Toompeal olidki esiplaanil abieluõnn ja pereväärtused. Ja kas lapsukesel, kes on üles kasvanud kahe isa seltsis ja pole kunagi tunda saanud emahellust, ikka tekiks tõsine soov laulda „Ema südant“?

Homopropaganda koolidesse ja lasteaedadesse

Mida siis Marju Lauristin ikkagi taotleb? Et seadustataks ka sooneutraalsed abielud, nagu see on toimunud paljudes lääneriikides ja sai äsja teoks ka Soomes?

Lastekaitse Liit saatis juba varem kooseluseaduse projekti suhtes Riigikogule toetusavalduse koos omapoolse ettepanekuga hakata koolides ja lasteaedades lastele ja lastelastele homosuhete suhtes rohkem „selgitustööd“ tegema, mis lääneriikide kogemuse kohaselt seisneb laste ulatuslikus mõjutamises homosuhete moraalseks heakskiitmiseks. Ja rahastada tuleks seda aktsiooni maksumaksjate kulul riigieelarvest.

 Äraseletatult peaks see tähendama, et teineteist avalikult musitavad ja käperdavad mehed ning kõik see, mis sellele voodis järgneb, on täiesti loomulik, edendades ühiskonna avatust ja võrdõiguslikkust. Nagu seisneks vabadus kõikelubatavuses. Aga enamikule Eesti rahvast on sellele jälk mõeldagi. Miks peab sellist eluviisi propageerima?! Kuid öeldakse, et maitse üle ei vaielda.

 Homotrummi-tagujad armastavad korrutada, et kooseluseaduse vastased on ajast maha jäänud, elades suisa kiviajas. Kas ei kuulunud selliste mõtteavaldajate hulka isegi meie president? Pärast kooseluseaduse poolt hääletamist Riigikogus kinnitas ta selle rekordkiirusega, n.ö ahjusoojalt.

 Homopropaganda ruuporid püüavad naise ja mehe kaunist seksuaalelu kui inimarengu paratamatut tingimust ähmastada inimõiguste, vabaduse, sallivuse jm argumentidega ning abielu mõistet devalveerides propageerida perversset eluviisi. Vaimselt võib armastada keda tahes, kuid füüsiliselt siiski vaid nende organitega, mille Looja on omaks otstarbeks andnud inimesele tagamaks inimkonna püsivuse. Sellekohased loodusseadused ei ole siiamaani muutunud.

 Kahjuks leidub isegi heterogeenseid väitmas, et kooseluseadus neid ei sega. Mõnda inimest ei sega ka näiteks Tallinnas tegutsevad litsimajad – kuni omaenda tütar pole sattunud sellesse võrku.

 On avalik saladus, et tugev surve homosuhete seadustamiseks tuleb meile Läänest ja et oma osa on siin mitmel lääneriigi suursaadikul. Meie juhtkond leiab, et Eesti ei saanud suure ja agressiivse Venemaa kõrval teha muud valikut kui hääletada kooseluseaduse poolt, sest muidu kaotaksime NATO ja Euroopa Liidu toetuse. Nii et kui meil homoabielusid ei seadustataks, oleksid Ameerika sõdurid siit varsti läinud? Nende organisatsioonide toetuse tagab meile ikkagi vastuseis agressiivse Venemaa mõju laienemisele, mis on muutunud ohtlikuks juba neile endilegi, mitte lihtsalt sügav armastus tillukese Eesti rahva vastu. Poliitikas ei ole heategevust, on vaid riiklikud huvid.

Omaks tuleb võtta vaid head

Nii surutigi 5. oktoobril 2014 Riigikogus kooseluseadus läbi. Selleks rakendati valet ja vassimist ning ka manipuleerimist valimisseadusega Riigikogu õiguskomisjonis põhimõttel, et alati ei peagi peale jääma enamuse tahe.

 Erki Nool märkis Maalehes ilmunud artiklis „Miski on ka oma ja hää“: „Äsja oli meil kohutavalt kiire kooseluseadusega. Oli niisugune tamp peal, et polnud isegi aega seletada, miks. Tundus, et euroopalikud väärtused olid sellises ohus, nagu kihutaks neil katk kannul. Kui nii, siis pääses Eesti napilt. Kaks viiendikku rahvaesindajaist ütles kahele kolmandikule rahvast, et tal polnud õigus. Et ta on olnud tume ja tagurlik. Mis jääb siis rahval üle muud, kui häbeneda ja tänada, et 40 tarka päästsid väärtused, millest meil oma rumaluses polnud aimugi.“

 Möödunud aasta 11. novembri Maalehes kirjutas ajakirjanik Paavo Kivine artiklis „Eesti oma ja enda on leitud“ järgmist: „Taanis ja Soomes on lubatud suguühe loomaga... Näiteks Saksamaa on astunud siin sammu tagasi. Otsus, mille vastu läheb julgelt kohtusse zoofiilide grupi esimees Michael Kiok. Ta ütleb: „On mõeldamatu, et igasugust seksuaalakti loomaga karistataks ilma tõendita, et loom on kuidagi viga saanud. Loomad on võimelised näitama, mida nad tahavad või ei taha teha. Me näeme loomi partneritena, mitte rahulduse saamise vahendina. Me ei sunni neid midagi tegema. Loomi on palju lihtsam mõista kui naisi.““

Kõigele vaatamata jään ma kindlaks meie iidsele rahvatarkusele võtta oma valitsejailt ja vaenlastelt omaks vaid head. Saksa mõisnikelt õppisime istutama alleesid ja roosipõõsaid; ärksamad noored käisid tarkust taga nõudmas Peterburis, mis möödunud ja ülemöödunud sajandil oli eesti kultuuri Meka. Ja see tarkus on taganud meie rahva elujõu ja püsimajäämise. Ka nüüd ei tohi me olla tuulelipp, mis end iga narrituule järgi pöörata laseb.

TAIVO LIIVA

Toimetuselt: Õhtuleht jättis Taivo Liiva seisukoha avaldamata.

[esiletõsted]:

Targu jätsid meediaväljaanded märkimata, et homokampaaniat on finantseeritud Euroopa Liidu ja meie valitsuse rahadest, aga perekonnakaitsjad on saanud oma vahendid vabatahtlikest annetustest.

 Vaimselt võib armastada keda tahes, kuid füüsiliselt siiski vaid nende organitega, mille Looja on omaks otstarbeks andnud inimesele, tagamaks inimkonna püsivuse. Sellekohased loodusseadused ei ole muutunud siiamaani.

 Kahjuks leidub isegi heterogeenseid väitmas, et kooseluseadus neid ei sega. Mõnda inimest ei sega ka näiteks Tallinnas tegutsevad litsimajad – kuni omaenda tütar pole sattunud sellesse võrku.

[pildiallkiri]    MEELDIB VÕI MITTE? Ühiskonna avatusel ja võrdõiguslikkuse propageerimisel on siiski piirid. Enamik Eesti rahvast ei saa aru, miks peab homondust propageerima. Foto pärineb 2003. aastal valminud dokumentaalfilmist Issi & Papa. Autor: Courier-Mail (Austraalia) 29. juuni 2011.

Jaga |