Sotsidel ei jää sisepinged tulemata

See võib saada esimeseks stardipauguks tulevastele pingetele sotsiaaldemokraatide leeris. Kahjuks pole paljud sotside tipp-poliitikud arvestanud, et vähem kui kahe aasta jooksul on neil tekkimas juhatus, mis on kokku pandud endistest Rahvaliidu tipp-poliitikutest ning läbikukkunud VEE juhtidest, sellele lisanduvad endised Jüri Pihli toetajad. Sisepinge, mis taolise moodustise tekkimisel areneda võib, on ohuks nii vasakpoolsele mõtteviisile kui ka võimalikule alternatiivile praeguse valitsuse suhtes.

Teatavasti on sotsiaaldemokraadid aegade jooksul üle elanud palju suunamuutusi. Korduvalt on vahetatud nii oma nime kui ka maailmavaadet. Sotsidega on erinevatel aegadel liitunud nii parem- kui ka vasakpoolsed erakonnad; nad on olnud valmis kõigiga koostööd tegema võimu nimel.

Tekkinud segadus sotsiaaldemokraatide leeris ei saa pikas perspektiivis olla elujõuline. Samuti tekib probleeme ideoloogilise erinevusega. Rahvaliitlased, kes peaksid esindama pigem konservatiivsete maainimeste erakonda, ei pruugi teatud hetkel enam kokku sobida Euroopa sotsiaaldemokraatliku mõtteviisiga, seda eriti olukorras, kus sotsiaaldemokraadid on kaotanud mõjuvõimu peaaegu terves Euroopas, peale Põhjamaade.

Valija ootab reaalseid tegusid

Ühelt poolt on sotside olukord viimasel aastal olnud lihtsam kui teistel erakondadel. Valitsusmeelses meedias on kujundatud libategelikkus, millega Keskerakonnast tehtud vaenlasekuju ning alternatiivina välja pakutud sotse. Selle abil lootsid reformierakondlased Riigikogu valimiste eel tugevdada kergestimõjutatavaid sotsiaaldemokraate ning kõigutada Keskerakonna valijaid.

Praegune taktika on sotsiaaldemokraatidel teistsugune - koostöö paremerakondadega pole hetkesituatsioonis võimalik. Kuid samas ei taheta jätkuvalt koostööd teha oma maailmavaatelise partneriga - Keskerakonnaga, kellega oleks võimalik luua tugev ja ühtne vasaktsentristlik võimuliit. Sotsiaaldemokraadid on endale loonud illusiooni, mille kohaselt nad on 2015. aastal peaministripartei. Paljuski on see ka põhjus, miks on jäädud reaalsesse isolatsiooni ning võimalused valijatele oma oskusi ning teadmised riigi- ja linnavalitsemisel näidata on viidud miinimumini.

Kui jaanuari alguses teatas Keskerakond, et plaanib 2013. aastal Tallinna elanikele kaotada senised ühistranspordipiletid, olid sotsid kohe varmad linnavalitsust kritiseerima, ühtaegu unustades, et sama lubadus oli kirjutatud nende oma erakonna valimisprogrammi. Hoolimata lubadustest on just Keskerakond see, kes lubaduse ka lõpuks ära teeb. Ja tegelikkuses loeb valija silmis just see. Poliittehnoloogia saab erakondi viia ainult teatud tasandini; pärast seda on oluline ka midagi reaalselt korda saata.

Sotsiaaldemokraate ähvardab roheliste saatus

Võim on Eestis teatavasti muutunud kliki-põhiseks ning muutust enne 2013. aasta kohalike valimisi oodata ilmselt ei tasu. Kui Keskerakonnal on valijatele ennast võimalik tõestada pealinnas, siis sotsiaaldemokraatide ainus reaalne tõestuskoht on Valgas, ja sedagi koos Keskerakonnaga.

Noori erakondi, kes pole oma identiteedis selgusele jõudnud, on olnud teisigi. Me kõik mäletame Roheliste Erakonna saatust. Hoolimata asjaolust, et roheline mõtteviis on Eestis siiani väga populaarne ning rohelistel võiks olla ka mõõdukas kandepind, on see erakond varjusurmas. 2007. aastal, kui rohelised Riigikogusse pääsesid, oli neil samuti värskete poliitikute oreool. Kuid valitsusse nad ei pääsenud ning odavate meetodite abil ostsid IRL-i ja Reformierakonna poliitikud nende hääled Riigikogus lihtsalt ära, toetades Roheliste Erakonnaga seotud organisatsioone. Taoline pettus ei jäänud ka valijal märkamata. Teist korda „värsket jõudu" esindada on raske kui mitte võimatu.

Tänu asjaolule, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond on võimul vaid Valga linnas ja sedagi Keskerakonna armust, on sotsidel aega olnud tegelda oma erakonna ülesehitamisega ja liikmete värbamisega. Võib tunduda, et siiani on see olnud valdavalt edukas. Kuid kõik see on vaid algusjärgus ning sisepinged tekivad alles ajal, mil valijatele lubatud lubadusi on vaja hakata teoks tegema. Ideoloogiliselt erinev mõtteviis selle teostamisel kahtlemata kujuneb üheks takistuseks.

Sotsiaaldemokraatlik maailmavaade on muutumas

Paljudele ei meenu, et see pole sotsiaaldemokraatidele esimene kord välja mängida „uue tulija" efekti. Sama tehti 1999. aastal, misjärel 2003. aastal jäädi ilma pooltest parlamendikohtadest.

Erakonna tegelik ehitamine kestab aastaid ning on paljuski seotud sellega, milline olukord valitseb Euroopas ja laias maailmas. Kahtlemata on maailm viimasel kolmel aastal finantskriiside tagajärjel ja turgude rahutuse tõttu olnud pidevas muutuses. Ka Lääne-Euroopas, kus viimased aastakümned on võimul olnud ülelaenavad sotsiaaldemokraadid, on võim vahetunud konservatiivsemate ja liberaalsemate valitsuste kätte. Maailm on muutunud ning ka inimesed on muutunud alalhoidlikumaks. Müüa inimestele ideed olematu rikkuse ümberjagamisest pole enam võimalik.

Sotsiaaldemokraadid peaksid arvestama, et kui nad planeerivad Eesti poliitikas veel pikka tulevikku, on neil oluline leida tasakaalustav partner nii kompetentsi kui ka maailmavaateliste seisukohtade tõttu. Vasaktsentristliku maailmavaate loomine peab Eestis olema reaalsus. Kuid see saab põhineda vaid tasakaalustatud ja stabiilsel koostööl. Selle puudumine või välistamine on erakonnad viinud langusesse, kust pääseda on peaaegu võimatu.

Praegune olukord on selline, et endine siseminister Jüri Pihl, Eesti õigussüsteemi üks rajajatest, on erakonna juhtimisest kõrvale jäänud. Eba-sotsiaaldemokraatlikke otsuseid langetanud endine rahandusminister Ivari Padar istub Brüsselis, Europarlamendis. Alles on jäänud vaid poliittehnoloogid eesotsas Indrek Saare ja Karel Rüütliga.

Kahe viimase aasta jooksul toimunud ühinemisprotsessid, esmakätt Rahvaliiduga ning nüüd ees seisev ühinemine Vene Erakonnaga Eestis, on loonud ideaalse vundamendi tagatoavõimu tekkimiseks.

KESKNÄDAL

Jaga |