Valijad karistasid iseennast

MARTIN HELME,      07. juuli 2004


Vahel on parem, kui on halvem, teadis Hiina kompartei esimees Mao Zedung. Mis puutub Euroopa Liitu, siis see tõdemus lohutab eurovastaseid üsna hästi, sest mida selgemini tulevad esile euroliidu puudujäägid, seda kergem on ajada skeptiku joont. Kahjuks ei kehti see praeguste valimistulemuste puhul.

Tagantjärele ei ole tulemuste üle muidugi väga imestada. Valimisaktiivsus võis üllatada küll parteisid ja uuringufirmade spindoktoreid, kuid oli ennustatav kas või eelvalimiste järgi. Varem on Eestis eelvalimistel käinud neljandik kuni kolmandik neist, kes üldse valima lähevad. Seitse protsenti eelvalimistel viitas selgelt, et lõppkokkuvõttes jääb valimisaktiivsus alla 30 protsendi.
Imestada ei ole ka, et sotsid võtsid pooled kohad. Need olid eurovalimised, kus kõige tähtsam oli positsioneeruda euroliidu suhtes. Sotsid olid ainsad, kel jätkus siirast ja arusaadavat lähenemist Eesti-ELi suhetele. Mitte et ma sellega grammi võrragi nõus oleksin, kuid selge vähemalt.

Võitsid eurofiilsed parteid
Sotsid pooldavad tihedamat integratsiooni ja euroliidu muutmist ühtseks liitriigiks. Nad ei häbene seda, nad ei keeruta selle ümber, nad teavad, et seda on peaaegu võimatu muuta, seega on nad parem "õigel" poolel. Nad on euroentusiastid. Ja just euroentusiastid tulidki eurovalimistele. Need, kellele euroliit meeldib, kelle arvates Eesti peabki rohkem võimu Brüsselisse andma. Sellistele inimestele sobis Ilves nagu rusikas silmaauku. Seda, et valima läksid vaid europositivistid, kinnitab ka väga eurofiilse partei Isamaaliidu valimisedu.
Samas üritasid kõik teised parteid püüda skeptikute hääli. Just seetõttu võtsid Rahvaliit ja Res Publica tõrjuva ja sõjaka hoiaku euroliidu suhtes. Sellega lõigati endale kõvasti näppu. Esiteks ei toetanud valijad tuuleliplust, teiseks ebasiirust. Enne liitumisreferendumit eurohosiannat laulnud poliitikud ei suutnud veenvalt mängida skeptiku rolli ega uskunud oma sõnu vist isegi.
Karta võib, et eurovastalisusele panustades tehti praegu küll karuteene. Pärast sellist kõrbemist ei taha ükski suur partei tulevikus katsetada eurovastaste häälte püüdmist. Nad ei tule ju nagunii valima. Seetõttu vaevalt et tulevikus nii selgelt Brüsseli-vaenulike loosungitega valimistulle minnakse kui nüüd. Praktikas tähendab see paraku eurokriitilise retoorika taandumist peavoolu parteide poliitikas.

Poliitikud on nagu naised – mõistavad alati teisiti
Poliitikud on nagu naised. Kui öelda neile midagi, millest on võimalik kahte moodi aru saada, siis nad kindlasti mõistavad asja nii, nagu ei tahetud. Kui enamik inimesi arvas, et valimistele minemata jättes näidatakse oma pahameelt ja protesti poliitikutele üldiselt ja euroliidu suhtes konkreetselt, siis ilmselt pööratakse see protest pea peale ja tõdetakse, et vaikimine on nõusolek.
Veelgi enam, vaikiv enamik lasi domineerida sellel osal valijaist, kes soovib euroliidule meie igapäeva elu kontrollimisel veelgi enam võimu anda. Oma protestis karistas kriitiline valija lõppkokkuvõttes mitte poliitikuid, vaid iseennast, lastes väikesel vähemusel hakata langetama otsuseid kõigi nimel. Otsuseid, mille poliitiline joon on enamikule vastumeelne.

Esiteks ei toetanud valijad Euroopa Parlamendi valimistel tuuleliplust, teiseks ebasiirust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)