Mis on meedias muutunud 10 aastaga?

TIINA TAMMAN,      15. august 2001


Suhtun suure skepsisega küll igasugustesse avaliku arvamuse küsitlustesse, ajakirjandust puudutavaisse seda enam. Mida siin kõrvutada? Sotsioloogid võivad küll kinnitada, et võrreldes eelmise kuu või aastaga on ajakirjanduse usaldus alla käinud, ent see ei ole Eesti jaoks hea mõõdupuu.

Välismaine õigustus mainelangusele

Kes oskab öelda, millal oli Eestis see aeg, mida võiks normaalsuseks lugeda ja millega kõrvutades siis maksaks võrrelda? Juhan Kivirähk kirjutab lausa (EPL, 8.august), et "usalduse vähenemisest räägitakse kõikjal maailmas", justnagu see selgitaks, võib-olla isegi õigustaks, miks Eestis kahaneb usaldus ajakirjandusele ja enamikule riigiinstitutsioonidest.
Ent kui Suurbritannias räägitakse usalduse vähenemisest näiteks politseile, siis tähendab varasema usalduse olemasolu; selle loomiseks tehti ka teadlikke jõupingutusi, ent nüüd on ühiskonnas toimunud muutused (massiline sisseränne, muutused elustiilis), mis nõuavad uusi ja teistsuguseid jõupingutusi ning sama taseme usaldust on võib-olla võimatugi saavutada. Ei politsei ega ajakirjanduse usaldatavuse osas ei tea ma siin küsitlusi tehtavat.
Eestis, kus aga usaldust küsitlustega mõõdetakse, pole veel tehtud mingeid jõupingutusi, et usaldust üldse luua. Kas te olete tähele pannud, et usaldusest politsei vastu räägivad Eestis ikka ajakirjanikud ja sotsioloogid, ent mitte politseijuhid ise?
Samaviisi on ajakirjanduse vastu usalduse vähenemisest löödud ajakirjanikud ja muud kirjamehed. Mihkel Mutt kirjutas ajakirjanduse maine langusest (Postimees, 2.august): "Inimesed näevad, et piinlikkust ei tunne keegi, häbi ei ole kellelgi, et kogu sellel kangutamisel ja paljastamisel ei ole tagajärgi, midagi ei muutu." Aga millise mõõdupuuga ta mõõdab? Kas ei looda needsamad lugejad, kelle arvamust Mutt kirjeldab, et ajakirjanik leiaks uue viisi kangutamiseks, oleks järjekindlam ja visam? Lugejail oleks siis võib-olla huvitavam kangutamisest lugedagi. Või peaks keegi kangutavale ajakirjandusele ütlema, milliseid meetodid on mujal maailmas edukad olnud,
kui Eesti omad tulemust ei too.
Aga kes on see ütleja? Isegi lugupeetud õppejõud Marju Lauristin (EPL, 6.august) kirjutab ajakirjanduse langevast usaldusprotsendist viisakalt, küll väikese etteheitega, et ajakirjandus pole loonud pilti tervest ühiskonnast, ent samas ei näita ta kätte mingeid uusi võimalusi, kasvõi oma Rootsis käimise kogemusest.

Usaldust ei söö turg, vaid tundetus

"Eesti ajakirjandus on minu arvates väga turumajanduslik," kirjutas Mihkel Mutt. "Ta teeb kõike, et end müüa." Vaidlen vastu. Ei tee ega müü. Kui mõni leht tahaks tõesti suurendada oma levikut, peaks ta suutma müüa meie miljonilisele rahvakillule vähemalt 100 000 eksemplari päevas. Aga siis peaks ilmselt midagi põhimõtteliselt lehes muutma ja mulle tundub, et lehed lihtsalt ei viitsi. Selle asemel on pikki aastaid vaieldud, kas Eestis on üldse lehte, mis töötab kasumiga, aga lehed on oma olemuselt üllatavalt
sarnased, vahel lausa refereerivad üksteist.
Aasta alguses kirjutas Imbi Paju "tundeinvaliidsusest" Eesti ühiskonnas (SL Õhtuleht, 4.jaanuar). Kas pole mitte see just ajakirjanduse probleem?
Ajalehed vorbivad tundetuid lugusid, et täita nendega lehekülgi, nii nagu nõukogude ajal tehti, ainult tööeesrindlaste asemel on nüüd suuremad või väiksemad sulid, töösaavutuste asemel peened vastuvõtud. Ajalehed ei pea oma lugejatest lugu - juba Tartu Ülikoolis õpetatakse ajakirjandustudengile, et rahvas on rumal. Ja ajakirjanikud on nagu tundetud masinad, kes ei pea ka intervjueeritavatest lugu.
Vast ehk ainult kultuuritegelastest, aga kultuuritegelasi võis austada ja armastada juba nõukogude ajal. Nii et mis on ajakirjanduses viimase 10 aastaga muutunud? Ajakirjandust ei saanud tookord teha hoole ja armastusega ning hoole ja armastusega ei tehta seda ka praegu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)