Liiglaenamine tapab Eesti majandust ja tekitab vaesust

JAAN ÕMBLUS,      21. aprill 2004


Eraisikute laenud on viimasel ajal üha laiemalt kasutatav võimalus oma elujärge parandada ja euroopalikult elada. Laenu võtmine võib aga viia ootamatu krahhini, mida ei osata ette näha. Riigi tasandil on suureks probleemiks tarbimis- ja eluasemelaene võtvad üksikisikud, kelle elujärg ja sissetulekud ei võimalda pillavat tarbimist. Ohtu tekitab see, et inimesed eeldavad oma tulude automaatset suurenemist tulevikus, mis enamikel juhtudel ei ole õige.

Eestis väljastatud järelmaksulepingute ja krediitkaartide arv on üle 200 000. Eluasemelaene on Eestis võetud üle 14 miljardi krooni ja see turg kasvab keskeltläbi 800–900 miljonit krooni kuus. Rohkem kui 60 000 inimest ehk 15% peredest elavad pinnal, mis on ostetud võlgu. Kogu laenude maht eraisikute tarbimisse on 24–25 miljardit krooni, mis on viimase kolme aasta jooksul rohkem kui kolmekordistunud.
Kõige selle juures ei ole pankadel klientidest puudust: valdav enamus noori ja keskealisi, kelle tulude tase vähegi võimaldab taotleda eluasemelaenu, seda ka teevad. Samuti pole puudust inimestest, kes igal võimalusel oma tarbimist laenude abil "täisväärtuslikuks" suurendavad.

Tulevikuootused on liiga roosilised

Suur osa agressiivseid laenuvõtjaid teeb vea oma tuleviku prognoosimisel. Inimesed kipuvad eeldama, et nende sissetulekud suurenevad peagi Euroopa riikidega võrreldavale tasemele. Pikas perspektiivis võib Eestis keskmiselt teenitav sissetulek ja ka elujärg paraneda. Teine teema on see, kes saavad nendest hüvedest osa: kas põliselanikud või ELi teistest riikidest siia kolinud uusrikkad.
Eestit võrreldakse laenuturu analüüsis sageli Põhjamaadega, kus inimeste laenukoormus on veelgi suurem ning nii õigustatakse analoogseid arenguid ka Eestis. Nimetatud võrdlus pole adekvaatne. Tegemist on kardinaalselt erinevate majandusmudelitega: Skandinaavias on tegemist välja arenenud ning elanikele kõrget sissetulekut tootva stabiilse majandusega. Eesti majandus on seevastu ebastabiilne, inimeste sissetulekud madalad ning riik pole oma konkurentsinishshi veel leidnud.

Laenuvõtmise riskid

Suures mahus tarbimisse suunatud laenuvõtmise ohtlikkust Eesti majandusele on kinnitanud ka Eesti Panga seisukohtade avaldamine meetmete rakendamiseks laenuturu ohjamiseks, mis nägi ette rahapakkumise piiramist ning riigipoolsete toetuste vähendamist eluasemelaenudele.
Iga ülelaenamise üksikjuhtum võib kujuneda traagiliseks. Eluasemelaenu võttev inimene ei anna endale tavaliselt aru, et ta laenab raha mitmekümneks aastaks. Raske on prognoosida riigi kui terviku arengut nii pika aja peale ette. Me kõik loodame, et toimub areng, elu läheb paremaks, kõik muutuvad targemaks, kuid kindel see ju pole. Veelgi keerulisem on prognoosida, mis saab laenu võtnud üksikisikust nii pika perioodi jooksul – milliseks kujunevad tema sissetulekud, milline on nõudlus temasuguste inimeste järele turul, kuidas on lood tema tervisega.
Kui eluasemelaenu võtnud inimene näiteks viie aasta pärast laenumakseid tasuda ei suuda, siis talle võib see tähendada juba makstud raha kaotust ning tänavale kolimist. Pank realiseerib laenuga soetatud korteri või maja ning kaitseb oma huvid. Kinnistu realiseeritakse kiirmüügihinnaga (mis jääb alla turuhinda); saadud rahast lahutatakse trahvid, viivised, müügi- ja muude toimingutega seotud kulud ning on väga hea, kui laenuvõtjal panga ees kohustusi üles ei jää. Kurb on aga see, et enamik inimesi laenulepingut sõlmides sellist võimalikku perspektiivi ei hooma.

Tarbimislaenude ja järelmaksukaartide ohud

Mõnevõrra lihtsam on olukord tarbimislaenude ja järelmaksukaartidega, mille aktiivne kasutamine võib halva õnne korral lõppeda kohtutäituri tegevuse või füüsilise isiku pankroti väljakuulutamisega. Samas on inimene siiski saanud tarbida ja seda võimalust ei saa keegi tagantjärele ära võtta.
Tarbimislaenude ja järelmaksukaartidega kaasneb kaks peamist ohtu, mida inimesed tavaliselt tähele ei pane, kuid mis võivad neile saatuslikuks saada. Esiteks on tegemist kõrge intressiga laenutoodetega, mis väikeste summade puhul küll suurt raha ei tähenda, kuid probleemide tekkel võivad inimese halastamatult laenulõksu meelitada. Teiseks probleemiks on inimeste oht nendest laenudest eluliselt sõltuvusse sattuda. Esimeses järjekorras kasutatakse tarbimislaenu selleks, et osta mõnd kodumasinat või vajalikku tarbeeset pikemaajaliseks kasutamiseks. Aja kulgedes inimene harjub tarbimiskrediiti kasutama ja varsti sõltub tema igapäevase toidu olemasolu sellest, kas järelmaksukaart on limiidis või mitte. Selline seis on aga väga ohtlik sotsiaalse turvalisuse tagamise seisukohalt.

Poliitika kasutab ülelaenamist ära

Eestis on tekkinud olukord, kus liiglaenamise tulemusena saavutatud näilise heaolu abil jäetakse inimestele mulje, et nad elavad edukas ning globaliseeruvas maailmas hästi edasijõudvas riigis. Mitmed liberaalset poliitikat viljelevad poliitikud kasutavad seda situatsiooni ära. Nimetatud poliitiline manööver on arusaadav (mitte aktsepteeritav), kuid sellise käitumise negatiivseks kaasnevaks efektiks on asjaolu, et inimestes tekitatakse arusaam, nagu oleks laenude abil edukuse mängimine majanduses õige käitumisviis.
Erinevalt laiemalt juurdunud arusaamast kujutavad laenuturule peamist ohtu ennast võimete piirile laenanud kõrgete sissetulekutega inimesed. Loogika seisneb selles, et kui kõrgepalgaline (oluliselt üle Eesti keskmise sissetuleku taseme teeniv) isik kaotab töökoha, siis teist kõrgepalgalist ametikohta on tal väga raske leida. Kui uut kõrget sissetulekut aga ei teki, ongi tulemuseks elukohast, autost või muust varast ilmajäämine laenuandja kasuks. Hea, kui ta pääseb ilma füüsilise isiku pankrotita. Kui aga madalapalgaline isik kaotab töökoha, siis teist väikest sissetulekut on alati kergem leida kui teist suurt.

Lahenduseks on tugev riik ja riiklik sekkumine

Olukorras, kus turg ennast ise reguleerida ei suuda, on vajalik riigi sekkumine. Laenuturu arengute prognoose vaadates peab riik siinkohal konkreetsemaid meetmeid rakendama hakkama. Kui vaadata pilti laiemalt, siis Eestis väga suurt probleemi pole: kui kohalikud laenu teenindamisega hakkama ei saa ja piltlikult öeldes oma "majadest tänavale tõstetakse", siis võidakse need majad turustada võlgade katteks välismaalastele ning turg toimib edasi. Kui aga eesmärgiks on kohalike inimeste võime tagamine pikaajaliselt toime tulla, siis seda antud olukorra trende arvestades turg tagada ei suuda.
Riigi käsutuses on mitmeid võimalusi laenuturu koordineerimiseks. Laiemalt levinud variant on kehtestada piirangud krediidiasutustele, mille tulemusena jääb turule vähem raha laenude andmiseks ja sellest tulenevalt on vähem ohte liigset laenu võtta. Teine lähenemine on mõjutada laenunõudluse poolt. Näiteks võib riik liigselt laenu võtnud ja seeläbi probleemidesse sattunud inimest toetada, kui nimetatud isik on riigi tulevikule oluline (analoogne süsteem valitseb sisuliselt õppelaenude osas).

Riigipoolsed dotatsioonid ja toetusmeetmed võivad sisaldada järgmisi elemente:
1. Laenu osaline/täielik kustutamine (tasumine riigi vahenditest);
2. Laenu refinantseerimine eraisikule soodsamatel tingimustel, kus eraisiku kreeditoriks muutub riik;
3. Maksepuhkuse tagamine laenu võtnud isikule (kreeditori rolli asub riik);
4. Riigipoolse käenduse andmine eraisiku laenule, saamaks panga poolt järeleandmisi tagatise mitterealiseerimiseks ning sundtäitmise mittealustamiseks.

Ülaltoodud meetmed tuleksid kõne alla eelkõige selleks, et tekkinud probleemset olukorda riigis lahendada, mitte et laenuturgu edasiselt üle kuumendada. Samas on majanduspoliitilise valiku küsimus siinkohal see, et kui riik juba teatud isikuid toetab ja seeläbi laenuturule sekkub, tuleks läbi mõelda terviklik kontseptsioon. Näiteks kelle eluasemelaenu saamist on riigi seisukohalt oluline toetada (noori peresid läbi KredExi) ja keda on vaja tekkinud probleemidest välja aidata.

Kehtiv majanduspoliitika loob ohte juurde

Hetkel läbiviidaval majanduspoliitikal on oht juba niigi pingelist situatsiooni veelgi negatiivses suunas mõjutada. Üksikisiku tulumaksu alandamine suurendaks inimeste netosissetulekuid ja seeläbi võimaldaks praegusest veelgi suuremas mahus laenu võtta. Nagu Eestis kombeks, suunduvad laenuvahendid peamiselt importkaupade tarbimisse, mis omakorda suurendaks jooksevkonto puudujääki ning ühtlasi oleks mittetootlik laenuraha paigutus (mis ei hakka Eestis väärtust looma). Seega tooks üksainus valesamm kaasa mitu negatiivset tagajärge, mille kulmineerunud mõju Eesti majandusel hetkel vaja ei ole.
Astmelise tulumaksu kehtestamine seevastu võimaldaks laenumajandust jahutada just kõrgepalgaliste (majandusele kõige ohtlikumate) laenuvõtjate ohjamisel. Konservatiivne areng paneks nende majandusliku jätkusuutlikkuse märksa kindlamatele alustele, kui seda on tänane seis.
Riigi mure on tagada inimeste jätkusuutlikkus ja pikaajaline areng. Üldine ja laiaulatuslik maksejõuetus nõrgendab ühiskonna vastupidamisvõimet ja konkurentsipositsiooni rahvusvahelistel turgudel. Kui riik antud liiki probleemidesse ei sekku, siis on see vastutustundetu ja kodanike seisukohalt vaadates ülekohtune. Riik peab oma inimesi kaitsma ja looma neile soodsad arengutingimused, mitte aga neid kurnama ja seeläbi andma võimaluse välisriikidest ümberasujatel selle arvelt kasu saada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)