Tallinna rahvarinne

Sündinud oli tõeline Tallinna rahva ühisrinne - pealinna senise tegevuse kiituseks ja edasise edu jätkamiseks. Oponentide hambutu vigin, varjamatu võimuiha ja ebaõnnestunud kampaaniad ei pälvinud Tallinna maksumaksjate usaldust.

Keskerakondlased ise olid selle ime sünni juures kõige skeptilisemad. Traditsiooniline meediapeks kõigilt kanalitelt (vaid paar lohutavat repliiki Tarmu Tammerkilt); hüsteerilised  küsitlustulemused, mis pidid rahulikuks muutma Keski valija ja lisama indu Keski-vastastele; lööktööle rakendatud sõimurkommentaatorite armee netiportaalides; jukukalleraidide ja peeterojade kui „tunnustatud poliitikaekspertide" rakendamine valimisdebattides; postkastidesse potsatavad räiged valed a la „maksame pooled küttearved kinni" ning hirmutamine Savisaare ja Venemaaga pidid looma „vanade heade tavadega" vooderdatud kampaaniaõhkkonna.

Kui kaua võib? Kui kaua võib elada, töötada, kasvatada lapsi ja hoolitseda vanemate eest, tulla toime masuga ning vaimsete ja aineliste kohustustega, kui varahommikul raadiot lahti keerates tabab sinu unist, kuid uue päev ootuses optimistlikku keha talumatu vihkamine Keskerakonna, „kesikute", savisaarlaste vastu ja Savisaare persooni enda vastu. See on umbes nagu sirutuks pahaaimamatu lill hommikukastes päikese poole, kuid rämedate kirsasaabastega tallatakse õielehed mutta ja porri. Teenimatult. Halastuseta. Jõhkra irvitusega. Saatejuhtide mõnituste ja parastamiste saatel, solgitud emakeelt kuulaja kõrvu paisates.

Roppuste ja sõimu laviini all alustad tööpäeva ning mõtled: miks pean sellises riigis elama? Miks pean neid roppsuu-röökureid oma raha eest ülal pidama? Ka erakanalid maksab ju kinni selle kasutaja. Eriti kurb, et patust pole puhas ka Rahvusringhääling.

Kõigist torudest vaenulikult lahvatava, reformi- ja irlisõbraliku meedia aastaid kestnud lausrünnaku all on Keskerakond samm-sammult oma sõnumit külvanud. Ähkides ja rühkides omaenese valijat otsinud. Oma tõesse ja selle kuulutamisse vankumatult uskudes, tagasilööke seedides ja edasi räheldes - inimeselt inimeseni.

Pühapäeval võttis Keskerakond 53,5% Tallinna valijahäältest, mis saadi, vaatamata mahhinaatorite (Agu Uudelepa termin) loodud 79 volikogukoha tõkkele. Ebademokraatlikke vahendeid kasutanud mahhinaatorid Reform ja IRL ning neile piinliku eneseunustuseni kaasa hõisanud valitsusmeedia kukkusid omast võttest nii selili kui selili. Ka esimahhinaator Urmas Reinsalu ei näinud valimisjärgsetes intervjuudes välja just oma parimas võidujoovastuses. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub. See kogemus on eesti kultuuris aastasadu ja inimpõlvi püsinud. Kehtis seegi kord.

Kas ükskord ei saa monopoolne parempoolne ajakirjandus aru, et mida rohkem vastu punnida, seda võimsamalt lähevad edasi need, kes on millegi poolt?! Olla Savisaare vastu ei ole ju seesama, mis olla töökohtade poolt, sotsiaalsüsteemi poolt, õiglase tulumaksu poolt, üliõpilaste tasuta kõrghariduse poolt, munitsipaalmajade ehitamise poolt, nõrgematele abikäe ulatamise poolt...

„Meie oleme reforminoored! Meie ei tea poliitikast midagi, aga meil kästi hääletada Savisaare vastu," kädistasid mulle kaks blondiini Keskturul, kui jälgisime, kuidas kandidaadid kampaaniat teevad.

Keegi Tartu proua andis "Aktuaalsele Kaamerale" intervjuu ja teatas, et hääletas Keskerakonna vastu, sest talle koheüldse ei meeldi see Savisaar - proua ei teadnud, et ka sessamas Tartus on Kesk koos Reformiga olnud võimul juba palju aastaid.

Miks need inimesed annavad selliseid vastuseid? Sest nad on meedia poolt ajupestud. Neil ei ole oma mõtet, oma veendumust, oma argumente. Nad ei tea poliitikast midagi ega tahagi midagi teada - nende ainus sisemine poliitkäsk on olla Savisaare vastu.

Ja kuhu sellise igavese vastuolemisega on jõutud?

Tulemuseks on Keskerakonna suurvõit Eestis ja ülisuurvõit Eesti pealinnas. Sest vene valijad on eesti meedia mõjuväljast vabad. Venelastele ei saa valetada. Üksmeelne vene valijaskond pluss haritud, teadlikud ja eneseväärikad eesti valijad ei lase ennast segada 1992. aastast alanud ja tänini kestnud meediapeksust. Sellepärast hääletavadki nad meediakanalite suunistest sõltumata.

Sama juhtus Valgas, kus keskpoliitik Heimar Lenk lõpetas Reformi pikaaegse valitsemise ja tõusis võrdsena linna juhtivasse koalitsiooni. Lenk surus ühe valgalase kätt teise järel ja tegi neile ajalehte, mis erines kõigist neist lehtedest, mida valgalased olid harjunud seni lugema. Ja poliitiline seis linnas muutus.

Mis juhtuks Eesti riigis, kui lehed, raadiojaamad ja telekanalid hakkaksid kõnelema tõtt - Keskerakonna sõimamise asemel? Siis võib-olla oleks lootus valimisi võita ka IRL-il ja Reformil. Ja võib-olla saaksid nad isegi mõned eestivenelaste hääled.

Aga siis tekiks muidugi küsimus: milleks on eesti valijale vaja venesõbralikku Isamaa ja Res Publica Liitu, kes oma senises poliitilises retoorikas on eelistanud eestivenelasi Peipsi taha saata?

URMI REINDE, peatoimetaja

Jaga |