Mart Ummelase meediakommentaar "10 aastat tagasi" (5)

12. november 2001

Möödunud nädala „Kahvli" saates arutlesid saatejuhid Kiur Aarma ja Hannes Võrno pikalt selle üle, kes oli ikka too salapärane sir Fitzroy Maclean, keda ühiselt meenutasid Tema Kuninglik Kõrgus prints Charles ja Eesti ekspresident Lennart Meri oma teisipäevasel kohtumisel Tallinnas. Kuulasin ja ootasin, kas saatejuhid suutsid välja selgitada, kellega siis oli tegemist ja miks see nimi neile nii naljakas tundus. Nojah, ei seletanud neile Briti saatkond ega ka Enn Soosaar, kellega tegemist. Noh, ja mis siis! Nali jäi nõnda õhku rippuma.

Avasin interneti ja toksisin praegu vaieldamatult efektiivseima otsingumootori Google aknasse nime Fitzroy Maclean ja sain hetkega vastuseks sadu andmeid selle kuulsa isiku kohta. Tegu oli ühe Briti legendaarse peaministri Winston Churchilli lähima sõbra ja kolleegiga, tema isikliku sõjaaegse esindajaga marssal Tito juures Jugoslaavias, sõjajärgse valitsuse liikme ning kõrgelt hinnatud teose „Eastern Approaches" autoriga. Selles raamatus käsitles Maclean asjatundlikult Ida-Euroopa problemaatikat ning seda peetakse üheks asjatundlikemaks teoseks sellest vallast. 1995. aastal surnud šoti suurima suguvõsa Macleanide esindajana on ta oluliselt mõjutanud ka kirjanik Ian Flemingi ehk James-Bondi-teoste autori loomingut. Ka mina ei tea, millal president Meri temaga isiklikult tutvus, aga sellegipoolest ei ole midagi imestada selle üle, et see isik võiks kuidagi ühendada Lennart Merd ja Briti troonipärijat.

Teine huvitav tähelepanek on mul õhtusöögilt restoranis „Troika" nädalavahetusel Tallinnaga tutvunud Helsingi ajakirjanikeühenduse esindusega. Istusin kõrvuti Soome suurima ajalehe Helsingin Sanomat usaldusisiku, toimetaja Pekka Aaltoneniga, kes juhib seda 1800-liikmelist, ja sellega Soome ajakirjanike üht esinduslikumat ühendust. Rääkisime palju argiasjadest nagu ka kuulsatest Eesti seentest, millele mina eestikeelset nime ei teadnud, ja Vene köögist, kui ta mulle korraga tunnistas: „Tead, ega me seal Helsingis õieti midagi Eestist ei tea. Oma maa ja elu probleemid ei jäta selleks lihtsalt aega ja pole ka vajadust. Pealegi ei juhtu teil siin midagi erilist."

Olgu lisatud, et Soome suurim leht võib lõpetada aastavahetusel oma siinse korrespondendi tegevuse, püsivat korrespondendipunkti pole enam ka Yleisradiol, kevadel jätab Tallinna ka maailma suurim uudisteagentuur Reuters. Eestis toimuv ja Eesti reaalne tähendus maailmale viiakse taas omavahel kooskõlla. Ent eks seda ole me ka ju ise tahtnud.

Viimastel päevadel on aga Eestis taas elavnenud mõttevahetus selle üle, kuidas teha meie riiki maailmas tuntuks. Niisiis, mõneti vastupidine protsess sellele, mida oleme viimased kümmekond aastat ise kogenud, kui pääsesime maailma ajakirjanduse esikülgedele Nõukogude impeeriumi lõhkujate ja väikeste ning tublide uuendajatena. Paraku, seda meilt enam ei eeldata, vaid muutumist normaalseks läänelikuks, tsiviliseeritud, tasakaalustatud riigiks. Just see ootus on minu meelest kõige teravamas vastuolus katsega ühe megaprojektiga tuua Eesti maailma ja eelkõige Euroopa teadvusse. Panna lõhkema n-ö pomm, mis sunniks miljoneid taas meie poole kiikama. Arvan, et see oleks ehk suure rahaga võimalikki, kuid kindlasti mitte mõistlik tegu.

Kahtlemata vajab riik mainekujundust, kuid ta vajab seda pidevalt, igapäevaselt, lähtudes olukorrast reaalajas, mitte aga illusioonidel, kimääridel või afääridel põhinevat pöördelist mainekujundust. Ma ei tea ühtki riiki, kui ehk USA välja arvatud, millel oleks n-ö totaalne maine, igaks elujuhtumiks ja igaks otstarbeks võtta. USA puhulgi on see vaid tingitud tohutu kapitalihulga kontsentratsioonist sinna.

Võtame aga teise suurriigi - Jaapani. Milline on tema maine? Igal juhul mitte enam totaalne ega ka totaalselt positiivne. Me kõik teame, kui kohutavalt kallis on elada või turistina viibida Jaapanis, kui võõrad ja arusaamatud on meie omadega võrreldes sealsed kombed. Võib-olla ma eksin, kuid siis eksivad miljonid, kes samuti arvavad. Ma ei ole miskipärast tähele pannud, et väga rikkad jaapanlased oleksid mahutanud miljardeid sellesse, et seda mainet oluliselt kõigutada. Vaevalt, sest see oleks ju ilmne bluffimine. Nad lepivad sellega, mis neil on, ja nad austavad seda niisugusena, nagu ta on. Ent nad ei üritagi sinna meelitada massiturismi teiselt poolt maakera. Ent samal ajal toimib nende bränd väga hästi riigis endas, oma elanike jaoks.

Sedasama tahaksin soovitada Eesti mainekujundajaile. Loobuge algusest peale soovist ühe lööklause või pildiga saavutada mingit pööret Eesti teadvustamises või hoiakus selle väga-väga väikese ja maailma mastaabis üsna tähtsusetu riigi suhtes kusagil kaugel. Ärgem kulutagem taas sadu miljoneid, et kuulda inglastelt - kes teadagi on maailma üks enesekesksemaid rahvaid - enam-vähem neidsamu soovitusi, mida tegelikult isegi teame. Suunakem oma vähesed varad neisse sektoreisse, kus juba praegu meil on edu: spetsiifilistesse turismivaldkondadesse, perspektiivseisse investeerimisprojektidesse, minugipoolest või Tallinna linna sellisel tasemel väljaehitamisse, et seda esitledes ei pea pidevalt välismaalase ees silmi maha lööma. See tõstab Eesti riigi mainet ka omainimeste silmis, ja see on märksa tähtsam kui mingi lööv reklaamlause.

Väike, aga tubli; kiirelt arenev ja vabameelne; jne, need on kujundid ja sõnad, mis võivad olla kasuks näiteks transiidiärimeestele või IT-sektorile, kuid 99% maailma inimestest on oma hoiakult konservatiivsed, oma rahvuse, oma kodu ja selle kivinenud tõekspidamistele ustavad. Neile pole mõtet müüa tormilisi muudatusi ega kiireid pöördeid, vaid normaalsust, tasakaalukust, turvalisust. Ent enne, kui seda müüma asuda, peaksime ka ise muutuma selliseks, ka ise uskume sellesse. Vähemasti lähimate naaberriikide ajakirjanduse meelest oleme õnneks juba sinnapoole teel. Toetugemgi siis pigem sellisele alalhoidlikule hoiakule, et mitte ennast järjekordsete avantüüridega maailma silmis naeruväärseks teha. Sest minu meelest on meil pigem oht kuulsaks saada kentsaka ja kuluka riigimärgi leiutamise protsessi kui märgi endaga. Ehk siis kümneid miljoneid maksnud järjekordse absurdimaigulise õõtsuva „porgandiväljaga" majakatusel, mis tekitab arukais inimestes vaid õlakehitust.

-o-

Jaga |