Kes on tapja

Helve-Ilme Kaps,      15. mai 2002


Lähipäevade sõnumid sundisid mind välja võtma ärakirja, mille sisu on liiga aktuaalne selleks, et seda uues kuues esitada. Saadan selle muutumatul kujul kõige oodatumale ajalehele lootes, et võib leiduda inimesi, kes selle üle mõtiskleda tahaksid.

Ärakiri kirjast Sõnumilehele ja Eesti Raadiole, november 1977

Kes on tapja
Ajalehes avaldati arvamust, et enamus surmanuhtluse pooldajaist ei ole selle küsimuse üle kunagi sügavamalt mõtisklenud. Võimalik, et enamus ei ole seda teinud. Kuid üsna kindlasti võib väita ka vastupidist: surmanuhtluse sätte kaotamine koodeksist praegusel ajal saab olla tingitud vaid pealiskaudsest mõtlemisest.
Enne kui kaotada surmaanuhtlus, tuleks kaotada ühiskonnas igasugune lubatud inimesetapmine, näiteks naise õigust tappa oma sündimata laps, kõrgametnike õigus pidada normaalseks seda, et osa inimesi on määratud pikale ja piinarikkale külma- ja näljasurmale, tuleks kaotada õigus laostada noorsugu kõlbeliselt; tuleks kaotada raha eelisõigus siin maa peal kõige üle otsustada...
See, mis kuritegevust soodustab, pole mitte surmanuhtluse olemasolu, vaid mõningad niinimetatud inimõigused, mida nõutakse endale, esitamata enne küsimust, kas need on üldse kooskõlas looduse põhiseadusega (dialektika põhiseadustega...) Teatavasti on ebaõnnestumine programmeeritud igasse ettevõtmisse, mis neid seadusi ignoreerib. Alles siis, kui vahekord loodusteadustega on korrastatud, võiks vaadelda seda külge, mis annab inimesele õigusse endale midagi nõuda. Looduse põhiseaduses on "kirjas" suurim tarkus ja õiglus, ainus usaldusväärne ja väärikas eesmärk inimesele. Alles siis võiks loota tasakaalu tekkimisele inimühiskonnas. Praegused nõuded - hoolitseda ka nende mõrvarite eest kes küllalt tsiviliseeritult ei suvatse tappa - suurendaksid vaid tasakaalutust niigi ohtlikult tasakaalutul inimeste maal. Kuritegevusest läbiimbunud maakeral hoolitseda jõhkrate mõrvarite mugavuse eest viib teisest küljest ausamate inimeste diskrimineerimiseni.
Küsimusele, mida on esitatud nii ajalehes kui ka raadios - kas surmanuhtluse pooldajad oleksid valmis hakkama sisse timukaiks? Esitaksin vastuküsimuse. Kas kõik need naised, kes on tapnud oma sündimata lapse ja kõik need mehed, kes naisi sellele teole on sundinud, polegi ise mõistnud, et nad on juba timukad?
Kahetsusväärne on selline riik, kus pole harjutud ise otsustama mis õige, mis enneaegne. Kahetsusväärne on rahvas, kellele on seatud nii mannetu eesmärk. Kõiges järele jõuda Lääne tsivilisatsioonile, küsimata endalt, kas see vääribki kinnisilmi järgimist. Sest minna tuleks variseride ühiskonnast kaugemale...
Eesti inimene peaks oskama tänada viiekümneaastase katsumusaja eest, mis andis talle kordumatu võimaluse omandada kogemusi, mis on lääne inimesele tundmatud, kuid mis on vajalikud elu hoopis sügavamaks nägemiseks ja elu eesmärg mõistmiseks. Lääne inimese naiivsus meie oludes orienteerumiseks on silmnähtav. Paraku on meie juhtiva ladviku pilk ainult nendele suunatud ...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)