Vabaduse ja tõe igatsus

Vabadus meile kui lapsele lelu,

ei enam oska kõnelda me ilusti.

Kas küsida veel tohib: mistarvis meile seadus?

Neil seal Toompeal ikka oma õigus.

Laovad kõrgeid müüre, poevad nende taha,

et varjata end mänguks rahadega.

Nad ei mõista, mis on ülekohus, vale

omaenda rahva üle.

See, meie oma Eestimaa,

kus me veel elame, kannatame,

kes andis meile sellise elu?

Iga päev nende riidu, segadusi näeme.

Näeme veidraid tühiseid olendeid.

Kõik, kes võimu juurde saavad,

kohe on nad valelikud - mis see on?

Kas see ongi Toompeal eestlaste pale?

Paljudel õnnele ei ole õigust enam,

sel lihtsal vaesel inimesel.

Ja meie rahadega mäng...

Süda lausa murdub,

ülekohut suurt talub,

loodab taeva tasu.

See, meie oma Eestimaa

praegu veel ikka toidab meid.

Nõuame toitu, eestimaist, oma loodusest.

Mida veel tahame? Saame ju seda...

Tahame õigust, mida tegelikult enam pole.

On lihtsalt surelikule kunstlik võte,

meie rahadega igapäev kombineerimispete.

Neil südames, tegudes paistab vale.

Läägelt naeratavad maskid.

Külma ja tühja südamega elunarrid.

Kodumaa on vaid kõlav sõnasumin.

Mistarvis meile õigus, seadus?

Meid nendega seob vaid paragrahv,

see, mis meid iialgi ei aita.

Tõde, see ainus, et meile kuulub me maa,

enam nii edasi elada ei saa.

Toompeal mõelge sellele ka!

ÕILME TRISBERG Tallinnast

Jaga |