Tallinna Visiooninõukoda: Eesti vajab omavalitsuste liitmise asemel riigireformi

Eesti praegune haldusterritoriaalne korraldus vajab muudatusi, kuid neid tuleb teha respektiga elanike vajaduste ja demokraatia põhimõtete suhtes. Möödapääsmatu on meie põhiseaduse ning Euroopa kohaliku omavalitsuse harta järgimine. Reform eeldab lisaks paikkondlike eripärade ja vajaduste arvestamisele ka Eestis varem läbi viidud selleteemaliste uuringute ja teiste riikide vastavate kogemuste arvestamist.

Tallinna Visiooninõukoda arutas tulenevalt regionaalministri poolt pakutud nn 15+5 mudelist haldusterritoriaalse reformi läbiviimise põhimõtteid ning tõdes järgmist:

Kohalikul omavalitsusel on Eestis sügavad ajaloolised traditsioonid, kuid viimaste aasta(kümne)te demograafilised ja poliitilised protsessid sunnivad tegema kohaliku omavalitsuse korralduses muudatusi. Kahjuks on nende muudatuste puhul kõne all olnud üksnes omavalitsusüksuste liitmine, mille vajalikkust põhjendatakse toimimise efektiivistamisega. Seejuures üksnes ka loodetava efektiivistamisega, toomata mingeid konkreetseid kinnitusi ega valdkondi, kus võiks saada täiendavat tulu või rahalist säästu.

Kohaliku omavalitsuse üksus ei ole äriühing. Tema peamisteks funktsioonideks teenuste osutamise kõrval on tagada avaliku võimu teostamine ning demokraatia. Kohalike huvide esindatus ja vastukaal keskvõimule, aga samuti otsustusprotsessis osalemine ja kontroll selle üle kindlustavad ühiskonna tervikliku ja tasakaalustatud toimimise. Seetõttu on omavalitsusüksuste mehhaanilise liitmise katsed vastuolus kodanikuühiskonna arendamisega; sellekohaseid otsuseid peavad saama langetada kõigepealt kohalikud elanikud demokraatliku otsustusprotsessi kaudu. Vastasel korral võib tuua paralleele 1934. aastaga, mille käigus likvideeriti maakondlik omavalitsustasand, aga veelgi enam 1950. aastaga, kui varasema 248 valla ja 13 maakonna asemele moodustati 641 külanõukogu ja 39 rajooni.

Valdade ja linnade ühendamisel on statistiliselt tulemuseks garanteeritult suurem kohaliku eelarve maht. Sagedased on väited, et suurema eelarvega saab teha suuremaid investeeringuid – ehitada teid jms. Paraku, kuni ei muudeta riigi- ja kohaliku eelarve suhte põhimõtteid, ei tule ka midagi juurde, kui jagada investeeringute raha pindalaühiku või tuhande elaniku kohta. Välja arvatud see oluline eelis, et suuremad kohaliku omavalitsuse üksused saavad tulemuslikumalt taotleda raha EL-i tõukefondidest.

Majanduslikust aspektist ei tohi ignoreerida tõsiasja, et suurvaldade moodustamine ei vähenda, vaid hoopis süvendab ääremaastumist. Öeldut kinnitab ligi paarikümne aasta tagune Rootsi kogemus kommuunide arvu vähendamisest kümme korda. Eestist on aga näiteks tuua omaaegsest majandite liitmisest ja suurmajandite moodustamisest saadud tulemused.

Samas tuleb tõdeda, et majanduslike ja demograafiliste protsesside survel ning Vabariigi Valitsuse tehtud poliitiliste otsuste tagajärjel on praeguses Eestis tekkinud vajadus teatud haldusterritoriaalsete muudatuste järele. Et neid läbi viia, tuleb täpselt määratleda ja Riigikogu otsusega sätestada eesmärgid ning paariaastase perspektiiviga ajakava, nii et kogu protsess oleks avalik.

Millegipärast on kõrvale jäänud 1995. aastal vastu võetud Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus, mille kohaselt (§ 5 lg 5) tuleb haldusterritoriaalse korralduse muutmisel arvestada järgmisi asjaolusid:

1) ajalooline põhjendatus;

2) mõju elanike elutingimustele;

3) elanike ühtekuuluvustunne;

4) mõju avalike teenuste osutamise kvaliteedile;

5) mõju haldussuutlikkusele;

6) mõju demograafilisele situatsioonile;

7) mõju transpordi ja kommunikatsiooni korraldusele;

8) mõju ettevõtluskeskkonnale;

9) mõju hariduslikule olukorrale;

10) kohaliku omavalitsuse üksuse terviklikkus.

Täiesti läbimõtlemata on regionaalministri 3. märtsil 2009 esitatud haldusterritoriaalse korralduse reformi seaduse eelnõus (§ 2 lg 5) ettepanek muuta senised vallad ja linnad (välja arvatud viis üle 40 000 elanikuga linna) osavaldadeks. Nii Euroopa kohaliku omavalitsuse harta kui ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel on valla või linna sisemiste juhtimisstruktuuride moodustamine iga kohaliku volikogu pädevuses. Lisaks on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses osavalla (linnaosa) regulatsioon äärmiselt pealiskaudne. Enne kui praegusi valdu ja linnu hakata osavaldadeks muutma, peaks nende tulevane staatus saama vähemalt kontseptuaalse selguse. See oleks üks haldusreformi sisulisi küsimusi. Omaette probleemid tekivad viie või ka enama linna puhul, mis jääksid iseseisvaks kohaliku omavalitsuse üksuseks ja põhjustaksid uut tüüpi rõngasvaldade tekke.

Avalikkusele on vaja selgelt välja öelda, et niisugune reform nõuab suuri täiendavaid kulusid. Illusoorne on sageli väidetav kokkuhoid ametnike arvu vähendamisest ja seega halduskuludelt. 2007. aasta lõpus töötas Eesti riigi ametiasutustes 20 824 ametnikku ning valdades ja linnades 5449 kohaliku omavalitsuse ametnikku. Viimastest pooled on suuremates linnades, mis ka 15+5 mudeli alusel peaksid jääma iseseisvateks kohaliku omavalitsuse üksusteks. Praeguse liitmiskava jõustumise korral vabaneks ainult tuhatkond ametnikku, kellest kvalifitseeritumad leiaksid töökoha ka kavandatava 15+5 reformi variandi järgi maakonnakeskuses (?) paiknevas uues vallamajas. Kindlasti saavutatakse kokkuhoidu volikoguliikmete arvus, aga kas see peab olema eesmärk? Samas nõuab reformi teostamine riigi ressursside mahukat kulutamist, mis kavandatud viisil on ebaotstarbekas. Ei saa nõustuda regionaalministri esitatud arvamusega (EPL 6.03.09): „Tihti kiputakse küsima, kui palju haldusreformiga kokku hoitakse? See on äärmiselt lihtsustatud käsitlus. Ka rahareformi eesmärk polnud mitte raha kokkuhoid, vaid tulevikuks stabiilse arengu tagamine.“

Muret teeb samuti see, et Tallinna kui Eesti Vabariigi pealinna staatusega ei ole suudetud konstruktiivselt tegelda kogu taasiseseisvuse perioodil. Selle tagajärjel on pealinn jäänud maakonna ja riigi ripatsiks ning juriidiliselt staatuselt võrdseks Eesti väikseima vallaga. Pealinna regioonis arenevate protsesside tõttu on linnavolikogu võtnud initsiatiivi haldusreformi alustamiseks ning teinud ümbritsevatele omavalitsustele ettepaneku alustada liitumiskõnelusi.

Eestis on ainuüksi viimasel kümnendil läbi viidud mitmeid halduskorralduse alaseid uuringuid, mille tulemused on seni suuresti kasutamata. Samuti pole me eeskuju võtnud teiste riikide, nt Põhjamaade haldusreformide kogemustest.

Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et ainuüksi omavalitsuste liitmine ei aita neil paremini täita oma ülesandeid ega avalikku haldust tervikuna tõhusamaks muuta. Praeguses olukorras on vajalik Eestis läbi viia riigireform, mille käigus vaadatakse üle kogu avaliku halduse funktsioonid ning nende jaotus ja rahastamine nii kohalikul kui ka keskvõimu tasandil.

Kahetsusväärne on, et keerulises majandusolukorras, kus inimesed on eriti tundlikud, püütakse neid sisuliselt hullutada maagiliste arvudega, nagu 15+5, mille abil lahenevat probleemid justkui iseenesest.

Tallinna Visiooninõukoja liikmed:

Hardo Aasmäe

Ignar Fjuk

Mati Heidmets

Jüri Kaljuvee

Tiina Mägi

Sulev Mäeltsemees

Erik Terk

Rein Veidemann

Toomas Vitsut

Tallinna Visiooninõukoda moodustati 11. mail 2006 ja annab soovitusi pealinna terviklikuks arendamiseks. Nõukoda juhib linnavolikogu esimees.

Jaga |