„Ega ma loll ole, et streikida!"

Nimelt - Ametiühingute Keskliit korraldas üldstreigi, mis pidi olema suunatud  valitsuse töötajavaenuliku poliitika vastu. Protestiti täna, 1. juulil jõustuvate töölepinguseaduse muudatuste vastu. Streigist võttis ametiühingute endi hinnangul osa kõigest 1800 inimest. Eestis on ligi  600 000 töötajat, kellest ametiühingutesse kuulub vaid umbes 54 000. Kui nendesamade, organiseerunud töötajate õiguste kaitseks korraldatud väljaastumisest võtab osa vaid iga kolmekümnes (!) ametiühinguliige, siis on ühiskonnas ikka midagi ääretult korrast ära. Või, uskumatu küll, ollakse oma eluga ülimalt rahul?

Päev enne planeeritud üldstreiki sõitsin elektrirongiga koju ja sattusin olema sellise vestluse tunnistajaks. Üks daam küsis konduktorilt, kes rongis pileteid müüb: „Kas homme hommikul ikka rongid sõidavad või streigitakse?" Seepeale vastas konduktor uhkelt, et tema küll sõidab - ega ta loll ole, et streikima hakkaks...

Selline tundub olevat meil, „üldstreigi" põhjal otsustades, inimeste üldine suhtumine.

Erki Varma tõi 25. juuni Õhtulehes ära ühe streigiartiklile kirjutatud netikommentaari: „Streikimine pole eestlase loomule kohane. Streikida võivad joodikud ja luuserid ning töötud. Korralik tööline streigist osa ei võta." Väga ilmekas arvamus, kas pole?

Loomulikult jääb võimalus, et selle on valmis treinud mõni palgaline netikommentaator, kelle töö seisnebki selles, et rahva meelsust vajalikus suunas kallutada. Kuid siiski ei pruugi olla nii.

Nimelt märkasin ühe teise naisterahva näoilmet, kes tolles vagunis toimuvat streigijuttu kuuldes uuris, millisest streigist üldse räägitakse. Kui ta kuulis, millest jutt, tegi ta näo nagu algkoolilaps, kes koolimaja nurga taha suitsetama läinud suurte poistega kaasa hiilinud: ise küll ei julge, kuigi koledasti tahaks - hirm karistuse ees on liiga suur.

Kuidagi ei tahaks uskuda, et meil võiks olla niisugust suhtumist: „Kinnitan endale ja teistele, et Eestis streigivad oma õigusi nõudes   igasugused joodikud, luuserid, töötud, ning loomulikult ka venelased. Minul ei ole, hoidku Jumal, nendega midagi ühist - mul ei ole vaja mingeid õigusi nõuda, sest minuga isiklikult on ju täna veel kõik (ptüi-ptüi-ptüi!) hästi. Kui hakkan aga oma nina ühiskonnaasjadesse toppima, võib see kaasa tuua karistuse. Las teised streigivad ja nõuavad õigusi - minule kah! Kui teised seda teevad, on alati võimalik öelda: nemad on kõiges süüdi!

Pigistades silmad kinni ja pressides hambad risti, püüan igal võimalikul ja võimatul moel näidata, kui hästi ma elan. Kinnitan nii endale kui ka teistele: mul on kõik korras, ja kõik kärped ning piirangud, mida valitsus ka minu suhtes teeb, on hädavajalikud. Valitsus ju teab paremini, miks on tarvis üks või teine minu õigusi ja vabadusi piirav seadus vastu võtta."

Paraku teeb elu ise selgeks, et, hoia sa silmad-kõrvad kinni palju tahad, elutegelikkus tungib ikkagi su tuppa. Me veel mäletame üsna kenasti noid aegu, mil me ametlikult kõik kole hästi elasime. Kodus, oma köögis ja toas, oma pere ja lähedaste ringis ei paistnud kõik see enam nii roosiline, kiruda oli ikka väga paljut. Nüüd nimetatakse seda okupatsiooniajaks ja väidetakse, et kuna olime okupeeritud, järelikult õigusetud, ei saanud me midagi teha oma elu parandamiseks, et olime sunnitud (mõnede väitel koguni relvaähvardusel!!) kiidukooriga kaasa laulma.

Mis on tänases Eestis teisiti? Mitte midagi! Ka nüüd istume oma hämaras köögis ja piilume kardinapilust, kuidas teised tegusid teevad, selle eest vastutavad ning isegi karistust kannavad. Mina, tubli eestlane, aga vaatan ja parastan, kritiseerin ja ropendan  netikommentaariumis - seal saab seda teha anonüümselt...

On olnud vaid üks pretsedent lähiajaloos, mil Eesti rahvas on tõusnud kui üks mees. Seda mäletavad veel mitte väga vanadki inimesed ning too sündmus ei ole veel jõudnud illusioonide, legendide ja seesmiste  soovide looriga kattuda. Selleks sündmuseks oli Eestimaa Rahvarinde poolt initsieeritud veretu vabanemise püüdlus 1980. aastate lõpul. Siis tuli rahvas lagedale ning ütles uhkelt, üksmeelselt ja kindlalt välja oma soovid. Jah, selline aeg see oli!

Oli, oli, aga otsa sai... Vähem kui 20 aastaga on meid taas tagasi oma kitsasse elamisse aetud. Ja seda mitte terroriga - vägivalda on suhteliselt vähe kasutatud. Eesti ühiskonnas on perfektselt, maitsekalt, stiilselt ja isegi lausa glamuurselt kultiveeritud individualismi ja egoismi, hirmu kaotada oma koht elus. Üksteisega räigelt konkureerima pandud eestlased, loomuomaselt individualistid ja pahatihti seltsimatud, on selliseks halvaks arenguks äärmiselt hea pinnas.

Ja  kui kerge on  „elu peremeestel" sellise seltskonnaga manipuleerida!

 IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |