Kuritööst ei sünni õigusriiki

Kaido Kama: "Komisjoni seisukoht  on: arvestamata neil lasunud võlgu."

VELLO REKKARO, PhD, elamumajanduse ekspert

Algas meie taasiseseisvunud rahvariigi ühisomandi eraomandiks jagamise ajastu - erastamise, tagastamise, andmise-kinkimise ja müümise vormis. Vehkides vabaduse ja liberaalse turumajanduse loosungiga, paisati ühiskond oma sotsiaalses arengus  aastasadu tagasi, oludesse, mis on pigem võrreldavad ajaloost tuttava nn tarastamise ("inclosure of commons") seadustamisega 18. sajandi Inglismaal.

Nüüd lõikame tollaste valikute vilju

Avamaks Eesti hälbimist õigusriigi teelt omandireformis uuris Riigikogu liige Helle Kalda tollaseid stenogramme. Pole ju normaalne, et mõnes küsimuses, näiteks nn baltisakslaste majade asjus, oleme lahenduste otsimisel jõudnud reformi teisel aastakümnel tagasi algusesse.

„Õigusjärgsed omanikud jäeti ilma võimalusest olla aumehed," meenutas Urmas Volens kui Justiitsministeeriumi asekantsler Rooma õigusest pärinevat põhimõtet: võlgade aegumine ei tähenda, et nõue kaob, vaid kohus saab rakendada nõude aegumist ainult siis, kui võlglane sellele ise tugineb. See põhimõte annab võlglasele võimaluse käituda aumehena ja oma kohustust täita (PM 27.03.2008). Seda tõika omandireformi aluste seaduses (ORAS) eirates asetas seaduseandja meid väljapoole euroopalikku õigusruumi ja eraldas meid kultuurriikidest, nagu tõi Mihkel Oviir esile 8. mail 1991, tutvustades Rootsi Kõrgema Kaubanduskooli professori Erik Ereti eksperthinnangut meie ORAS-e kohta.

Kui mõistus ei võta, küsi abi!

"Kui mõistus ei võta, tuleb paluda abi. On lubamatu, et meie vähesed teadmised avavad tee õiglusetusele. Ent sisuliselt me seda ju tegime, otsustades Jumala kombel, kes saavad marjamaale, kes jäävad karjamaale! Meie ei lähtunud tõest, vaid meelevaldsest arvamusest," tõdes Ülo Uluots, ja hääletas vastu. "Me rikkusime ära ilusa asja ja vajaliku seaduse," tunnistas Uluots pärast ORAS-e vastuvõtmist Toompeal.

Olukorra traagilisust rõhutati, kui Riigikogu, ratifitseerides 1996. a. 13. märtsil inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning selle lisaprotokollid, oli sunnitud seda tegema klausliga - lisaprotokollis nr. 1 tehti reservatsioon artikli 1 sätete  osas, mis käsitlevad õigust oma omandit segamatult kasutada.

Deklareeriti, et konventsioon ei laiene omandireformi seadustele, mis tähendas, et Riigikogu lubas omandireformi käigus rikkuda Eestis inimõigusi omandiõiguse alal seoses riikliku omandi erastamisega ja varade tagastamisega. (Autori rõhutus - V.R.)

Seega on tõsiasi, et eelosundatud reservatsiooniga seadustati inimõiguste rikkumine, ja elanikelt võidakse võtta nende vara nii riikliku omandi erastamise kui ka varade tagastamise käigus. Siin saavad õigusliku hinnangu sundüürnike kodude riisumise õiguslikud alused - see sajandi süngeim ORAS ja vaikse pogrommi seadus, nagu klassikud on juba kirjasõnna raiunud.

Eesti riigi kodanikena tuleks meil küsida: milleks oli varade erastamisel ja tagastamisel vaja minna vastuollu inimõigustega, muutes sellega omandireform aegumatuks kuritööks?

Kui sai tühistada MRP, saab tühistada ka ORAS-e

Kui meenutada Molotovi-Ribbentropi pakti  tühistamist sõlmimishetkest arvates - õigusriigilikult toiminud NSV Liidu Ülemnõukogu poolt 1989. aastal, siis kerkib küsimus: kas ka ORAS-t saab tühistada selle vastuvõtmise hetkest arvates, kui Eestis tekib õigusriik ja kogu varade nn tagastamist tuleb hinnata euroopalikus õigusruumis, austades inimõigusi ja võrdse kohtlemise põhimõtteid?

Ja kas seda pidas silmas tollane keskerakondlane, nüüd reformierakondlane Kalev Kukk, kui ta Riigikogus elamispinna erastamise seaduse arutelul 4. mai 1993. a. istungil väitis, et Eesti vajab oma Nürnbergi? (Jaan Õmblus. Kaotatud kodud. Eesti omandireformi sundüürnike lugu 1989-2009, lk 74, 152.)

Või aitab siiski inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni ehk nn Max Jakobsoni komisjoni kümneaastasest kogemusest, kes on juba avalikustanud hulgaliselt "õudseid tõsiasju meie ajaloost" (Enn Soosaar, PM ak 5.09.2009), et hakkama saada ka meie omandireformiga?

[esiletõste]

Vaata veel:

Kesknädal, 21. aprill 2010

Helle Kalda, Eesti Üürnike Liidu esimees - „Kas kogu omandireform on olnud õigusvastane?"

Kesknädal, 16. juuni 2010

Ülevaade „Eesti omandireform oli küüditamine": 14. juunil olid  Keskerakonna fraktsiooni liikmed Helle Kalda, Marika Tuus ja Heimar Lenk kasutanud Riigikogu vaba mikrofoni, et tõmmata paralleele stalinliku punaterrori ja Eesti omandireformi vahel - võrdlemaks oma kodust välja aetud inimeste elusaatust.

Kesknädal, 16. juuni 2010

Peeter Tedre, Eesti Üürnike Liidu tegevjuht - „Ebaõiglusest ei tulene uut õiglust"

Jaga |