Varro Vooglaid: USA ja Ühendkuningriik on Süürias ilma volitusteta

„Minule teada olevalt ei ole seda küsimust tõstatanud mitte ükski Postimehe, Delfi, Eesti Päevalehe ega ERR-i välisuudiste toimetuses töötav ajakirjanik. Samas on raske uskuda, et mitte ühelgi ajakirjanikul pole see küsimus peast läbi käinud. Pigem on tõenäoline, et kõnealust küsimust peetakse n-ö poliitiliselt ebakorrektseks, mistõttu pühitakse see vaiba alla, kuna selle ausameelne käsitlemine ei panustaks liitlassuhete edendamisse ning võiks sellisena tuua kaasa leivaisade ja kolleegide halvakspanu,“ lisas ta.

Vooglaid toob välja, et mõnikord viidatakse USA ja Ühendkuningriigi sõjalise sekkumise õigustuseks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 2249 (2015), millega kutsuti maailmaorganisatsiooni liikmesriike seisma vastu ISIS-e tegevusele Süürias ja Iraagis.

„Samas on ühemõtteliselt vale käsitleda seda relvastatud jõu kasutamise volitusena, sest nimetatud resolutsioonis ei ole kõige vähematki viidet ÜRO põhikirja 7. peatükile, mille alusel Julgeolekunõukogu relvastatud jõu kasutamist autoriseerib,“ märgib Vooglaid.

Tema sõnul eiUSA ega Ühendkuningriik ei teosta Süürias enesekaitset ÜRO põhikirja artikli 51 tähenduses (eriti Süüria valitsuse vastu suunatud tegevuse osas), mis omakorda tähendab, et nende relvastatud sekkumiseks Süürias puudub tõsiseltvõetav rahvusvahelisõiguslik alus.

Vooglaiu sõnul on tegemist väga ohtliku pretsedendiga, sealhulgas ka Eesti jaoks.

„Ka need, kes näevad Venemaas Balti riike ähvardavat ohtu, peaksid mõistma, et kui Venemaa tahab järgmine kord mõnda teise riiki oma väed sisse viia, saab ta seda teha, viidates mh kõnealusele pretsedendile. Ei ole raske ennustada, et tulevikus hakkab Venemaa kasutama umbes sellist võrdsele kohtlemisele apelleerivat argumenti: kui USA ja Ühendkuningriik võisid rahvusvahelise üldsuse vaikival nõusolekul tuua oma relvajõud ilma kohaliku riigi nõusolekuta ning ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadita Süüriasse (et aidata kukutada kohalikku valitsust), siis võime meiegi samal moel toimida, ilma et rahvusvahelisel üldsusel oleks moraalset õigust selles osas etteheiteid teha,“ kirjutab Vooglaid.

Rahvusvahelisel üldsusel on sel juhul väga näotu hakata apelleerima rahvusvahelisele õigusele ja nõuda selle austamist, sest rahvusvaheline õigus kas kehtib kõigile või ei kehti kellelegi, leiab Vooglaid. „Põhimõttele, et “mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale”, ei maksa rahvusvaheliste suhete toimiva alusena lootma jääda,“ arvas Vooglaid.

Jaga |