Mõni sõna Välis-Eesti Ühingust ja väliseestlaste keelelistest elamustest

Tihedamalt sidumaks kõigis ilmakaartes asuvate väliseestlasi Eestiga, on VEÜ pakkunud tõest teavet Eesti inimeste ja nende elu kohta. Selleks on Eestis korraldatud väliseestlaste osalusega üritusi, mis  taotlevad eestlaste rahvusterviklikkust vaimses mõttes ning kõigi maade eestlaste kultuuri- ja haridusalase koostöö edendamist.

Välis-Eesti Ühingu kohta, mille lipukiri on "Jää eestlaseks alati ja igal pool", saab lähemat teavet internetist aadressil http://valiseesti.org/.

Asutamisajast peale korraldati iga viie aasta takka Tallinnas Eesti üldlaulupeo eelõhtul Välis-Eesti kongresse. Neist kuues, teemaks "Eesti riik ja tema väärtused", toimus 2. juulil 2009. Kavas olid ettekanded kolmelt teadlaselt.  Eesti rahvastikust 21. sajandi alguses kõneles Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituudi juhtivteadur Allan Puur. Eesti keeleteadlaste missiooni käsitles keeleteadlane ja tõlkija Kristiina Ross. Eesti muusika suurkujust Rudolf Tobiasest andis värvika ülevaate Eesti Muusikaakadeemia dotsent Tiia Järg.

Eesti keelest kui eestlasi nii ühendavast kui ka mõnikord paraku lahutavast  tegurist rääkis paljudele tuntud raadiohääl Londoni lähistelt -- Tiina Tamman. Avaldame siin kokkuvõtte tema ettekandest.

Eesti keel ühendab ja lahutab eestlasi

Keeles on palju ootuspärast ja harjumuslikku. Meil on näiteks bussijaam, lennujaam, raudteejaam, aga laevajaama meil ei ole. Meil on sellised harjunud sõnad nagu juuksurisalong ja juuksuriäri, ent kui keegi peaks küsima teed juuksuripoe juurde, siis kuhu teda juhatada? Kas tahab inimene lasta juukseid lõigata või on tal soov hoopiski juuksuritarbeid osta?

Kõik, mis keeles on uus, hakkab esialgu vastu ja nõuab harjumist, võib-olla suisa harjutamist.

Sündisin Eestis, aga elan juba üle 30 aasta Inglismaal, nii et peaksin end kodus tundma nii eesti kui ka inglise keeles. Räägin ja kirjutan mõlemat vabalt, aga vahel on olnud probleeme arusaamisega ühest keelest teise hüppamisel. Mäletan, et kord ei julenud ma tükk aega ust avada, sest sellel seisis kiri PULL, ja pulli ma natuke kardan. Aga siis meenus, et asun Inglismaal ja kiri on hoopiski selleks, et ust tõmbaksin, mitte ei lükkaks.

Kaht liiki eestlasi

Laias laastus saame eestlastena üksteisest hästi aru; ka siis, kui meid lahutatakse eestlasteks ja väliseestlasteks.

Väliseestlus ei sure veel niipea välja, nagu vahel arvatakse, sest noorema põlvkonna jaoks on see lihtsalt omandanud teise tähenduse. Noorte seas on küllalt neid, kelle meelest on väliseestlus inimese enda otsustada: kui elad Eestis, oled eestlane, kui lähed välismaale tööle või õppima, oled väliseestlane. Minu enese tundmist mööda on aga „väliseestlane" ikka teiste poolt kleebitud silt, mida inimene ise taotlema ei lähe.

Küsimus ei ole ju selles, et me eestlastena - kutsutagu meid siis välis- või kodueestlasteks - üksteisest aru ei saa. Paraku võib aga ka hetkeline mittemõistmine takistada kiiret arusaamist just olulisel momendil. Mulle rääkis näiteks sõbranna Tallinnas pika jutu oma tööprobleemidest. "Täna on „hot" maas," ütles ta jutu sees. Kuniks aru sain, et jutt on arvutist ja e-ühendusest, läks mul järgmine lause kõrvust mööda. Siit siis ehk arvamine, et väliseestlased on eluvõõrad ega saa Eesti asjadest aru.

Mitu korda on mul olnud raskusi ühe teise arvutimaailma-sõnaga. Tean hästi, et IT on ingliskeelne lühend information technolog" jaoks, ent eesti keeles ja lause sees kõlab see minu kõrva jaoks veidralt. Tihti räägitakse eesti keeles "itimehest" - väga oluline tegelane meie ajastul, aga minu aju on aga mitmel korral ajanud asjad sassi, sest inglise keeles on hitman hoopis kallaletungija.

Kas keel tohib olla lustakas?

Olen katsunud seda olukorda mõnele heale sõbrale kirjeldada, ent see tekitab vaid mittemõistmist. Minu enese jaoks on olukord naljakas; soovin, et mu sõber naljast samuti aru saaks, ent sõber nalja ei näe ja vaatab mulle imelikult otsa. Justnagu oleks meil eri riikides elades erinev naljasoon. Ometi on eesti keelde üsna hiljuti tulnud sõna fun, justnagu me varem, kui seda sõna veel kasutusel ei olnud, polekski nalja ega rõõmu tundnud. Samas saab iga inglane aru, et "language can be fun", ent katsu sa eestlasele öelda, et keel võiks olla lustakas.

Minu tutvusringkonnas olevad eesti keele õpetajad on muidu küll toredad inimesed, ent keele koha pealt on nad rangelt tõsised. Nad küll hindavad kõrgelt ilusat keelt, korraldavad vahel ka viktoriine, ent lõbusaid keeleharjutusi nad ei tee. Neil polevat selleks aega. Ometi mäletan hästi, kui populaarne oli kunagi ammu „Puuriidalaul", mida laulis Andres Ots ja milles ta jõudis puuriidast välja puurimiseni. Kui meil on juba fun, siis miks ei võiks meil olla ka pun (sõnamäng)?

Kes teeb uusi sõnu?

Elu läheb aga omasoodu edasi ja uued mõisted tungivad peale. Keeleinimesed uusi sõnu ei tee, ja nii lahendavadki asja äri ning pangandus. Ühispanga asemel on meil nüüd SEB ja Hansapanga asemel Swedbank; mõlemas töötavad tellerid, kes pakuvad suures valikus pangatooteid. Poodides müüjaid enam ei ole, ka ostjaid vist mitte - oleme nüüd kliendid ja tarbijad.

Mitte et ma põlgaksin ära moodsa keeletarvituse, aga mind huvitab eelkõige arusaamine. Meid eestlasi on niigi vähe, miks peaks siis keel meid ühendamise asemel lahutama?

Vahel on isegi kirjapildis raske aru saada - veeri mõnd sõna lausa lapse kombel (näiteks "spreipäevitus"), enamasti on aga sõnakasutus võõras just kõrvale. Kuulasin äsja raadios tarka juttu Nordstreami gaasitoru teemal ja imestasin, et eestikeelsetele sõnadele "lausung" ja "väide" oli kellelgi spetsialistil vaja sünonüümina lisada ka ingliskeelne statement, justnagu annaks see jutule autoriteetsust juurde. 

Eri riikides elades on eestlastel sõnu, millest me päris üheselt aru ei saa. Heaks näiteks on "tšekk", mis Inglismaal võimaldab teisele inimesele või firmale postiga raha saata, Eestis aga näitab, et kauba eest on makstud.

Oleks huvitav katsetada, kuidas tõlgendame tervet rida sõnu, millest arusaamises oletan suuri erinevusi: rehvitööd, sanitaarne, hügieeniline, santehnik, fonolukk, katlakütja, referent, dokument, pass, seletuskiri, paber, libauudis.

Paljudel juhtudel tehakse aga suisa toortõlget. Naersin alles ühe Inglismaa eestlaste kutse üle tulla üritusele, mille kohta seisis kirjas -- "Riietus formaalne". Ja kutsujad ei olnud kindlasti mitte nudistid!

Ohutus keeles

Lausa hull on olukord ohutusterminoloogiaga. Estonian Airi lennukis öeldav tavalause "Kõik väljapääsud on varustatud sildiga ‘välja'" paneb ehk muigama. Ent mida arvata sildist "ohulüliti", mida olen näinud paljudes Eesti bussides? On see mõeldud reisijatele või personalile? Õnnetuse korral pole aega küsimusi esitada ja arutada, siis on vaja kergesti ja üheselt aru saada.

Palju on ka asju ja nähtusi, mida Eestis ei tunta, sest nende jaoks pole sõnu. Muidugi saab kõike ka eesti keeles kuidagiviisi edasi anda, ent kas ei võiks meil olla üldse rohkem sõnu? Moesõnu ju tuleb, ent ka need ei pruugi alati olla uued sõnad. "Väljakutse" on siin heaks näiteks. Samas oleme kõrvale heitnud paljud nõukogude ajast pärit sõnad, ehkki nähtused on meil endiselt olemas. Eriti teravalt igatsen taga sõna "rahvasaadik", sest see on hoopis suupärasem kui riigikogulane. Mul on kahju, et  'agitatsioon', 'propaganda' ja 'ühiskondlikult kasulik töö' enam ei kõlba, aga samas kõlbab olla 'parteitu' ja ka 'sissekirjutus' on samuti kasutusel.

Ingliskeelse maailma mõistmiseks oleks vaja mõelda ka tänavavalgustuspostidele, millest eesti keeles üliharva räägitakse. "Journalism is to politician as dog is to lamp-post" on üks ingliskeelsete ajakirjanike seas tuntud lause (pärit ameeriklaselt H. L. Menckenilt). Kui ma ühes eestikeelses ettekandes tõlkisin selle eesti keelde („Ajakirjandus on poliitiku jaoks võrreldav sellega, kuidas koer kohtleb tänavavalgustusposti"), siis oletasin, et vähemalt mõni inimene saalis muigab, ent publiku tõsiste nägude järgi oletades käituvad eesti koerad posti suhtes palju lugupidavamalt.

Ja eks me nii jäämegi vist igaüks oma riigist pärit arvamiste juurde, ja sellest on mul kahju.

Lõpetuseks esinen ettepanekuga luua uute sõnade väljamõtlemise toimkond. See võiks asuda näiteks Eesti Keele Instituudi juures, kus tal oleks ka võimu mõttetulemust propageerida. Olen veendunud, et see aitaks kaasa arusaamisele tervest maailmast ja meist endist.

Minu jaoks on imelik, et meil on tarvidus võtta kasutusele sõna "šoppama" ajal, mil poed on kaupu täis. Minu nooruses käisime poes ikka iga päev, igaks juhuks, et äkki on uut kaupa toodud, ent siis kutsusime seda lihtsalt poeskäimiseks. Aega kulus selleks ehk umbes samapalju kui praegu, ent praegu on „šoppamine" vaid meelelahutus.

Suures laias maailmas on aga peale meelelahutuse muudki, mida meil oleks vaja ühtmoodi mõista.

Tiina Tamman on pärit Valgamaalt. Lõpetas 1972. a. Tartu Ülikooli inglise filoloogina. Abiellus inglasega ja 1974. aastast elab Inglismaal. Töötas BBC-s, kus tema ülesandeks oli Eesti Raadio ja  ETV saadete kuulamine.

Jaga |