Miks rahvas ajakirjandust ei usalda?

TOOMAS ALATALU,      12. september 2001



Juba Jaan Tõnissoni Instituudi (JTI) avamine näitas selgelt, et riigimehe nime sirmiks võtjad ei teadnud mehest endast suurt palju. Egas muidu poleks klaase kokku löödud ja seda ajalehtedes reklaamitud (Tõnisson oli ju karsklane). Minu kommentaar toimunu olemuse kohta käis kaks kuud ühest toimetusest teise, enne kui ta ilmus, ent mitte õige pealkirja - "Litsid mehed need Tõnissoni Instituudi mehed" - all.

Alles 1993-1994.aastail hakkas teiste erakondade ladvikus midagi koitma, kui Ameerika maksumaksjad (esimestena) avastasid, et nende nimel oli eraldatud raha vaid mõne Eesti erakonna ettevalmistamiseks Riigikogu valimisteks, ehkki paberite järgi pidid raha saama kõik. Siis räägiti neist asjust mõni aeg ka Riigikogu kõnepuldist ja toimus mõni n-ö kompensatsiooniüritus.

Jaan Tõnissoni Instituudi pätsulikud võtted

Ilmselt omas kära siiski tähtsust, sest 1995. aastal vahetas Tõnissoni Instituut fassaadi - Isamaaliidu asemel said tema omanikeks isamaaliitlastest eraisikud eesotsas Mart Laariga. Nagu teada, jääb neist demokraatiani selles tähenduses, nagu seda mõistis Jaan Tõnisson, väga suur distants.
Samas pole sündinud ühtegi JTIga n-ö konkureerivat asutust. Sestap on mõistetav, et JTI püüab igati oma tegevust laiendada ja tuleb talle tänu öelda mitmete ürituste korraldamise eest.
Paraku seonduvad JTIga jätkuvalt ka kõikvõimalikud pätsulikud võtted. Võtkem või Eesti kuulus kõrge koht korruptsiooni vähesuse alal - info Eesti kohta läheb vastavasse rahvusvahelisse keskusesse JTI vastavast allüksusest. Kui lisada JTI tegevjuhi TV-kommentaar viimase edetabeli kohta (vaatamata sellele, et meil on asjad enamvähem korras, esineb korruptsiooni siiski kohalike omavalitsuste tasemel), peaks olema ütlematagi selge, et Eestis on kõik korras valitsuse tasemel. Juhtumisi on aga valitsuse peaminister ühtaegu JTI nõukogu esimees.
Hämmastama paneb korruptsiooni edetabeliga ühenduses mitte niivõrd see, et ilmsele korruptsioonile juhib tähelepanu vaid üks Eesti ajaleht, kuivõrd see, et Transparency International teeb näo, nagu usuks ta Eestist esitatud andmeid.

Ajakirjandus väliskapitali kätte

Nagu öeldud, läks Eesti ajakirjandus 1998. aastal Rootsi ja Norra kapitali omandisse. Protsess haaras ka enamikke maakonnalehti, millest said päevalehtede kohalikud käepikendused. Arvan siiani, et seda üleminekut olnuks võimalik vältida - rahvuslik kapital ju ikkagi ühines raudtee kaitseks kaks aastat hiljem.
Kahtlemata kulgenuks kõik teisiti, kui ärielu lipulaevad, Eesti suurimad pangad, oleksid oma 1997. aasta ühinemisplaanid teoks teinud. Ometi läks nii, et kummagi omanikud lubasid end eraldi erinevatel skandinaavidel ära osta. Sama tegid ajalehtede omanikud, ehkki tegemist on selgelt väärtuslikuma omandiga, sest ajakirjandus aitab säilitada rahvuslikku kultuuri ja mentaliteeti. Oleks muidugi kena, kui rahvuslik kapital taipaks seda võimalikult ruttu.
Eesti ärieliidis on domineerinud kiire rikastumise iha ja sellest tulenev valmidus välismaalaste iga tahe täita. Eesti mitmesaja aastane ajakirjandus ja eestlaste suur lugevus ei maksnud midagi neile, kus juba 1990. aastate algul hakkasid meie ajakirjanduse nägu muutma "sääraseks, nagu mujal Euroopas." Lugejate (kuulajate-vaatajate) käest ei küsitud midagi - ajalehed lihtsalt hakkasid välja nägema nii nagu Rootsis ja Soomes. Artiklid pidid olema lühikesed, pigem kõmu kui sõnum, välispoliitikas pidi meid ainult huvitama, mis huvitab suurriike ja me pidime isegi Venemaast aru saama nii, nagu see neile eemalt tundus ja nende ärihuvidele vastas. Jne.
Jätan teema siinkohal arendamata ja piirdun tänusõnadega Urmas Otile, kes oma presidendikandidaatide saadete vaadatavusega kummutas kõik läänest imporditud müüdid. Eesti inimesed vaatavad-kuulavad pikki lugusid ja pikki saateid kohe küll ja küll. Kui saatejuht on isiksus ja räägib asjast.

Tsensuur jäi kohalike otsustada

Omanikuvahetus ja sellega loodud virrvarr vajas ka uut meedia tarbimise õpetust, sest iga import vajas ju selgitust. Nii ilmusid heietused "arvamuste kujundajatest". Nagu juhtumisi ilmusid provintsi arvutitesse nimekirjad isikutest, kelle kirjatöid soovitati avaldada, kelle nime neis polnud, kuulus mõistagi ebasoovitavate autorite kilda. Kes ja kus valiku tegid, on siiani vaid aimatav. Levima hakkas ka mõiste "uudise künnis" - vähetuntud imeloom, mis sobis suurepäraselt ajalehe/raadio/TV suunitlusele mittevastavate materjalide eiramiseks.
Olen juba kirjutanud, et esimesi samme teel 1999. aastal kehtestatud tsensuurile ei maksa siduda omanikega. Põhiotsused langetati ikkagi eestlaste endi osavõtul, ent ei saa juhuslikuks pidada, et kollasteks ajalehtedeks muutusid just need väljaanded, mis ei teeninud kitsaid korporatiivseid huve, vaid olid avatud kõikidele poliitilistele vooludele (Sõnumileht, Õhtuleht).
Kui keegi arvab - SL Õhtulehe tänasele tiraazhile viidates --, et mis sellest, näed, seal ilmub ka üks-kaks tõsist lugu, siis tasuks teada, et ametlikus korras välistarbijaile mõeldud sõnumid-ülevaated tõlgitakse (peale üksiku erandi) vaid kvaliteetlehtedest. Teisisõnu - seal, kus meie üle otsuseid langetatakse, teatakse tihti vaid seda, mida n-ö õigete inimeste ajalehed kirjutavad.
Peaiva on aga selles, et päevalehtede muutused lõid vahetult enne 1999. aasta Riigikogu valimiskampaaniat sootuks uue poliitilise situatsiooni - pea kogu ajakirjandus töötas kolmikliidu võidu heaks. Demokraatlikku normi arvestades - neljas võim toetab meelsasti opositsiooni, oli esimesel hetkel kõik korras. Paraku on Eesti ajakirjanduse kogu aeg vee peale jäänud osa püsinud vaid kolmikliidu poolel - sõltumata viimase paiknemisest positsioon-opositsioon skeemil. Eriti veenvalt on seda kinnitanud 1999. aastal valimiste järgne olukord - ajakirjandus jäi puhtalt võitjate poolele. Neljas võim kadus, sest ta eelistas sulanduda valitsusega.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)