Mis paneks kõrgeid riigiametnikke rohkem mõtlema tööpuudusele?

 Neil oleks ilus olla solidaarne  rahvaga, kuid enda palka ei saa riigikoguliikmed vähendada, ilma et rikutaks või muudetaks mitmeid seadusi.  Pealegi tuleks majandusliku olukorra paranedes neidsamu seadusi jälle tagasi muutma hakata.

Sellise veidra olukorra tegelikuks põhjuseks on keskmise palga arvutamise metoodika, mis võtab arvesse ainult tegelikult töötavate inimeste arvu ja palku. Vallandamised, mida on tinginud nõudluse vähenemine toodete või teenuste järele, algavad teatavasti madalapalgalistest tegeliku töö tegijatest. Kõrgepalgalised juhid jäävad alles, nende osakaal aina suureneb – see aga tõstab statistilist keskmist palka.

Teoreetiliselt kerkiks keskmine palk kõige suuremaks siis, kui kogu majandustegevus riigis on seiskunud ja alles on jäänud ainult mõned oma suuri ettevõtteid likvideerivad tippjuhid. Kuid kõige suuremad käärid tulevad palgastatistikasse seetõttu, et neid töötajaid, kes on vallandatud või on juba varem töötud ja  peavad elama nullpalgaga, ei võetagi keskmise palga arvutamisel arvesse.

Sellist olukorda on võimalik muuta väga lihtsa võttega: määrates töötajate arvu, millega jagada väljamakstud palgasummad, tuleb arvesse võtta ka töötute arv. Kohe läheb kõrgete riigiametnike palk siis hoopis paremasse sõltuvusse inimeste tegelikust keskmisest sissetulekust, nende mõtted hakkavad intensiivsemalt liikuma mitte ainult riigieelarve kärpimise, vaid ka tööpuuduse vähendamise võimaluste leidmise suunas. Ja võib-olla neid võimalusi siis leitakse kiiremini kui muidu.

HEINO LEVALD, Tallinn

Jaga |