Alampalgast ja palgakokkulepetest kollektiivlepingutes

KAJA TOOMSALU,      07. juuli 2004




Eesti Ametiühingute Keskliit taotleb läbirääkimistel tööandjatega alampalga tõstmist 2800 kroonini alates 2005. aasta jaanuarist.
See ettepanek on kooskõlas EAKLi ja tööandjate keskliidu 2001. aastal sõlmitud kokkuleppega, mille kohaselt palga alammäär peab aasta-aastalt kasvama ja moodustama 2008. aastaks 41% keskmisest palgast. Samas väljendavad tööandjad jätkuvalt seisukohta, et selline palga alammäära kasv on liialt kiire ja tõstes palga alammäära, tõuseb keskmine palk n-ö taevasse.

Keskmine palk on Eestis viimastel aastatel kasvanud 9–12% aastas, ka 2004. ja 2005. aastaks prognoositakse tõusu veel vähemalt 7–8%. Hetkel aga moodustab alampalk alla 35% keskmisest palgast – järelikult selleks, et alampalga suhe keskmisesse palka paraneks, peabki alampalk kasvama keskmisest palgast kiiremini.
Keskmise palga tõusule mõjuvad aga paljud tegurid ja väita, et alampalga tõus on kurja juur, ei ole õige. Kõik sõltub ettevõtete ja asutuste palgapoliitikast ja kindlasti on keskmise palga kergitajaks hoopis ettevõtete juhtide suhteliselt väga kõrged palgad ja kopsakad lahkumishüvitised.

Mis on alampalga eesmärk?
Lähtudes Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni definitsioonist, on alampalga eesmärgiks palgatöötajatele vajaliku sotsiaalse kaitse tagamine minimaalsel tasandil. See tähendab, et töödel, mis ei vaja suuremat kooliharidust ja väljaõpet, võiks töötaja oma igapäevast leiba teenida, töötades täiskohaga (8 tundi päevas) ning saada oma töö eest tasu, millega oleks Eesti riigis tänasel päeval võimalik ära elada. Küll mitte kaugeltki rikkalikult, kuid siiski oma peret (mini­maalse elustandardi kohaselt) üleval pidada. Ja selliseks nõudeks ei saa 2800 krooni kuus kindlasti olla liiga palju.

Palgast kollektiivlepingutes
Kuigi paljud töötajad lepivad täna oma töölepingutes palga alammääraga, on EAKLi liikmesliitude ametiühingud kollektiivlepingutes suutnud kokku leppida korralikke palgasüsteeme, kus au sees on töötajate kutseoskused ja töö kvaliteet. Üha rohkem on aga elu meid õpetanud, et ühe ettevõtte piires palkade kokkuleppimisest jääb väheseks, palgatõusuks oleks vaja harutasandi kokkuleppeid.
Selleks on vaja välja töötada ja tööandjatega harutasandi kollektiivlepingutes kokku leppida eri tegevusaladel eri ametite palgamäärad, mille aluseks on tehtava töö keerukus ja selle töö tegemiseks vajalik väljaõpe. Samuti leida võimalused ettevõtete palgasüsteemide läbipaistvuse suurendamiseks, s.o leppida kokku lisatasu maksmise tingimustes.

Riikliku alampalga vajadus säilib
Riikliku alampalga vajadus säilib Eestis seni, kuni harutasandi kokkulepped selle koha üle võtavad. Kui harutasandi palgalepped sõlmitakse juba järgmiseks aastaks, võib arutada, kuidas minna üleriigilise alampalgaga edasi. Tööandjad on näiteks huvitatud võimalusest maksta noortele ja pensionäridele madalamat alampalka. See oleks aga diskrimineerimine vanuse järgi, mida ametiühing kahtlemata pooldada ei saa. Samas pädevate harutasandi lepingute juures on mingisugused erinevused võimalikud (lähtuvalt töö eripärast jne), nagu see on ka mujal maailmas.

Meie jõukus peab kasvama
Tarbijahindade tõusu kompenseerimine ja osasaamine majanduskasvust on tegurid, mis peavad saama kõigi meie palgatõusu aluseks. Nagu mujal Euroopas, peame ka meie oma tööandjaile suutma tõestada, et selleks, et tarbijahindade tõus ei vähendaks töötajate palkade ostujõudu, tuleb palku igal aastal suurendada antud aastaks prognoositava tarbijahinnaindeksi tõusu võrra.
Lisaks, kui majandus kasvab, peab kasvama meie kõigi jõukus. Seega peab palk suurenema prognoositava tööviljakuse kasvu võrra. Lisaks ollakse täna Euroopas seisukohal, et kuna rikkus kipub kogu maailmas kogunema väga väikese seltskonna kätte, oleks õiglane selle ümberjagamine selliselt, et töötajate palgakasv peaks ületama tarbijahindade ja tööviljakuse kasvu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)