Igavesed opositsionäärid

TÕNIS TÕNISSON,      24. oktoober 2001


Teatud ringkondades kuulub hea tooni juurde kiruda Keskerakonda ja Edgar Savisaart. Eriti Savisaart. Sellega on tegelikult nii nagu kunagi oli Leniniga. Öeldakse: Keskerakond ja mõeldakse: Savisaar.
Ometi on selles eile oma kümnendat aastapäeva tähistanud Eesti ühes staaþikamas (kui ajaarvamist alustada üheksakümnendatest aastatest) parteis hulk sümpaatseid ja isikliku peaga mõelda suutvaid inimesi. Näiteks tõusis viimaste hulgast aasta alguses meteoorina presidendivalimiste aegu poliitikataevasse Peeter Kreitzberg.
Isegi natukene kummaline, et viimaste Riigikogu valimiste kõige edukam erakond (ikkagi 23,4 protsenti kõigist häältest) kannab igavese vastalise ehk siis alatiseks opositsiooni määratu oreooli. Iga koolipoiss teab, et Savisaart ei tohi võimu juurde lasta: ta kehtestab hoobilt totalitaarse korra, viib sisse talongisüsteemi ja hakkab võiladude ukse lõhkuma.
Samas tunnistatakse, et Savisaar on Meri, Rüütli ja Laari kõrval üks väheseid tõsiselt võetavaid poliitikuid. Ja ilmselt siia see koer maetud ongi. Kurjuse oreooli Keskerakonna ümber on kujundatud tema sünnist peale, ikka selleks, et Savisaart võimust eemal hoida ja ise otsustajate hulka kuuluda. Kujundajana on kasutatud ajakirjandust, kus muust maailmast erinevalt käib hea tooni juurde parempoolsuse demonstreerimine.
Nõnda ongi õnnestunud Keskerakonda toetajaskonna pidevast kasvust olenemata võimukoridoridest kabinetti mitte lasta. Ilmselt antakse aga endale juba praegugi aru, et igavesti see nii kesta ei saa. Varem või hiljem, arvata on, et juba järgmistel Riigikogu valimistel, kui midagi väga erilist (a la lindiskandaal) välja ei osata mõelda, on Keskerakond (ehk siis Savisaar) seal, kus pannakse kokku uut valitsust.
Siis saab ka selgeks, kui diktaatorlik või totalitaarne see võimuloleku periood tegelikult tuleb.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)