Kas sellist Lõuna-Aafrikat tahtsimegi?

Üheks eesmärgiks apartheidi-teema juures on tekitada meis kaastunnet ja sealjuures ka mõistmist, et niisugusel nähtusel ei tohiks enam kunagi uuesti sündida lasta. On ju lubamatu, kui inimesi koheldakse vastavalt nende nahavärvile. Sinu töökoht, positsioon ühiskonnas, heaolu ja üldse elu sõltub ühestainsast kriteeriumist, su naha värvusest, mida muuta paraku ei saa, kui sa just Michael Jackson pole.

Mustanahalisi eelistatakse valgetele

Mõni aasta tagasi korraldasid valged lõuna-aafriklastest üliõpilased protestiaktsiooni, värvides oma näo mustaks, et taunida mustanahaliste üliõpilaste eelistamist. Nad registreerisid ennast tööbüroodes „aafriklasteks", et saada eelis töökoha leidmisel. See näitab olukorra meeleheitlikkust Aafrika lõunaosas.

Paraku pole probleemi olemusest aru saadud. Mis kõige kurvem, seda ei mõista ka paljud mustanahalised just sellessamas Lõuna-Aafrika Vabariigis. Täna võime nentida, et on olemas tagurpidi-apartheid - Lõuna-Aafrika Vabariigis mustad diskrimineerivad valgeid.

See on omamoodi kättemaksu-apartheid, kus mustad õigustavad oma rassistlikku käitumist sellega, et valgetel inimestel ei ole kohta Aafrikas, sest nad ei kuulu Aafrikasse ja seetõttu võiksid tagasi kolida sinna, kust nad sajandeid tagasi tulid - Euroopasse.

Enamuse diktatuur

Mustanahalised lõuna-aafriklased ei soovi näha oma piirkonna ajalugu selle nurga alt, et mustad bantu hõimud ja valged eurooplased, kelleks esiti olid vaid hollandlased (hilisemad buurid või siis afrikanderid) ning hiljem ka inglased ja prantslased, saabusid praegusesse Lõuna-Aafrikasse üheaegselt.

Ainsad aborigeenid ehk põliselanikud Lõuna-Aafrikas on tegelikult hetkel vähemuses olevad khoisani hõimud, kelle hulka kuluvad ka bušmanid ehk hotentotid. Nemad on nagu indiaanlased Ameerikas, kes olid oma territooriumil päris esimesed inimesed. Muide, vahemärkuseks: kui USA-s kutsutakse indiaanlasi ka põlisameeriklasteks (Native Americans), siis Kanadas esimeseks rahvaks (First Nation), mis näitab selgelt kanadalaste mõistvamat ja lugupidavamat suhtumist põliselanikesse.

Lõuna-Aafrika Vabariigis midagi sellist ei ole. Bušmanid on tõrjutud kõrbetesse, sinna, kus teised enam toime ei tule. Mingist „esimese rahva" austusest või millestki sellesarnasest rääkida ei saa. Lõuna-Aafrikas kehtib enamuse diktatuur, mida Läänes nimetatakse vahel ka demokraatiaks.

Kergem on olla must

Lõuna-Aafrikas on hetkel olukord, mis on tegelikult kestnud juba aastaid - kergem on olla must kui valge. See tuleb välja paljudes igapäevastes aspektides. Täiesti normaalseks peetakse situatsiooni, kus valge noor peab ise maksma kinni nii oma ühikatoa (kui ta selle üldse saab) rendi, õpikud, söögi ja õpingud, samal ajal kui mustanahaline noor saab selle kõik tasuta. Ameerikas nimetatakse seda positiivseks diskrimineerimiseks. See võib seal olla lubatud, kus valgeid (kui lisada valgete sekka latiinod) on enamus, kuid Lõuna-Aafrikas on 80% elanikkonnast musta nahavärvi esindajad.

Võime tõdeda, et tegelikult on sõna „diskrimineerimine" siinses kontekstis isegi liiga leebe, sest õigem oleks kasutada juba sõna „rassism". Lõuna-Aafrika Vabariigi mitmed poliitikad on tihtipeale kantud rassismielementidest. Mustad õigustavad end sellega, et neid on aastakümneid ahistatud, ja nüüd ongi tulnud nende aeg, kas siis just tagasi teha, aga kindlasti nautida kõiki neid hüvesid, mis varem olid valgetel.

Siinkohal võiksime ollagi nendega nõus. Aga probleemi iva seisneb pigem selles, et ka valged on inimesed ja ka et neidki tuleks kohelda võrdsetel alustel. Idee peaks olema anda kõigile võrdne stardipositsioon. Kõlab veidi kulunult, aga kõigil peaksid olema võrdsed võimalused ja seda ka Lõuna-Aafrikas, kus mustad klassifitseeruvad väljendi primus inter pares alla.

Nii vaatavadki valged kurvalt pealt, kuidas nende endi ja nende esiisade juhtimisel ülesehitatud riiki nüüd jõudsalt lammutatakse. Lõuna-Aafrika Vabariigi majandus teeb selgelt vähikäiku. Suur osa valgeid on minema kolinud, kas siis Inglismaale, USA-sse või Austraaliasse, sest elamistingimused on kodumaal muutunud väljakannatamatuks.

Võiksime parafraseerides ja veidi ulmeliselt mõelda, et nii mõnigi lõuna-aafriklane, olenemata nahavärvist, võib täna küsida: kas sellist Lõuna-Aafrikat me tahtsimegi?

Paralleelid meie kodukootud poliitikaga võib aga iga Kesknädala lugeja ise tõmmata.

PRIIT KUTSER, Keskerakonna noortekogu juhatuse liige

Jaga |