Kas kindral Kappel ikka oli eestlane?

KÜLLO ARJAKAS,      25. oktoober 2006


Üle-eelmises Kesknädalas andis Ralf R. Parve ülevaate nimekatest soomlastest, kes kindralite või admiralidena teenisid Vene tsaariarmees. Samas märkis ta kindral Voldemar (Vladimir) Kappelit, väidetavalt eestlast, kes samuti teenis tsaariarmees ja hiljem Vene kodusõjas valgete poolel.

1919. a. lõpul 36-aastaselt kindralleitnandiks tõusnud Kappel oli tõepoolest admiral Koltshaki vägede viimane juhataja ja lagunenud Idarinde ülemjuhataja. Ta juhtis löödud vägede pikka taganemisteekonda Siberis, sihiga jõuda Baikali taha, kus võim kuulus ataman Semjonovi ja jaapanlaste üksustele. Kani jõe ületamisel kukkus Kappel jääauku, kuid teekond jätkus – isegi jalanõusid ei vahetatud. Kindrali külmunud sõrmed amputeeriti narkoosita. Peagi halvenes ta tervis järsult: tüüfus ja kopsupõletik. Kindral Kappel suri 26. jaanuaril 1920 Irkutski lähedal. Algul maeti kindral Tshitaasse, aga 1920. a. sügisel viisid võitluskaaslased ülemjuhataja põrmu Harbiini. Sinna püstitati mälestusmärk, mis püsis ka pärast 1945. aastat, mil NSV Liidu väed vallutasid Mandzhuuria, ja lõhuti alles 1955. aastal.

Müüdi sünd ja elu

Arvamus kindral Kappelist kui Maarjamaale kaotsi läinud võimekast väeülemast tekkis juba 1930. aastate teisel poolel. Hiljem on selline soovmõte iseseisvalt oma elu elanud ja mõnest seigast saanud uut elujõudu. 1990. aastatel jõudis kindral Kappel kui arvatav eestlasest väejuht oma elulooga meie teatmeteostessegi: ENE 4. köites (Tallinn 1989) on Kappel „rahvuselt eestlane", aga mõnel pool peetakse teda „arvatavaks eestlaseks". Ka allakirjutanu on 1990. aastate esinemistes ja paaris kirjatükis vene valgekaartlaste nimekat väejuhti pidanud eestlaseks.
Müüdile pani ilmselt 1930. aastatel aluse sõjakirjanik Otto Grossschmidt, kelle sulg jooksis kohati lennukalt. Tema järel korrati seda ajakirjanduses. Sügaval nõukogude ajal, 1970. aastatel, sai Kappeli legend uut hoogu üldtuntud filmist „Tshapajev", kus „punaväejuht Tshapai" korduvalt võitleb „kappellastega", s.t valgete ratsaüksuste vastu. „Kappellasi" mainitakse selles filmis mitu korda: kord rünnatakse neid, siis lüüakse tagasi nende rünnak. Legendaarseks muutusid Kappeli korpuste ohvitserisalgad. Nende „psühholoogiline rünnak", s.t vaenlase vastu minek kas paraadvormis või parimas allesjäänud sinelis, täies pikkuses ja vastu tulistamata, on filmis klassikaliselt jäädvustatud.
Kümmekond aastat tagasi ilmus nimeka prosaisti Mats Traadi sulest novell „Võimurist", kus eestlasest valgekindral arutab admiral Koltshakiga Eesti iseseisvust ning admiral osutub koguni olevat Eesti omariikluse toetajate killas. Siin pole ajalooga enam miskit pistmist: admiral Koltshak kuulus veendunud monarhistide hulka ning tema sihiks oli ühtse tsaristliku Vene impeeriumi taastamine. Sama eesmärki teenis ka kindral Kappel.

Ilus, aga ebatõepärane

Kui 1917. a. algul tekkis kava asutada tsaariarmees teeninud eesti sõduritest ja ohvitseridest rahvusväeosad, siis kokku pandud esialgsetest nimekirjadest pole leida alampolkovnik (polkovnik) Kappelit. Nii kõrges aukraadis mehi polnud ülearu palju, et üks Kappel poleks nimekirja mahtunud.
Märkigem, et suur osa Kappeli tegevusest seostus Samaaraga, kus võimutsesid esseerid. 1918. a. suvel elas pikemalt Samaaras publitsist Bernhard Linde, kelle 1936. a. ilmunud mälestusteraamatus „Rännakuid keeristes" pole ühtki märget sellise nimega eestlasest sõjaväejuhi kohta.
Eestlasest polkovnik Rosenbaum, kelle tolleaegne kirjavahetus on osalt publitseeritud, läheb samuti Kappeli nime kandjast kui meie rahvuskaaslasest mööda.
Näib aga, et Grossschmidt on tõelise Kappeli elukäiguga üsna kursis olnud, sest kirjeldab seda üsna täpselt, lisades aga küll märke, et tegemist eestlasega, kes segastel aegadel ja segastes oludes tegi suurt karjääri.
Ilus küll uskuda, kuid tõeväärtus on siiski väike.

Kindral Kappeli elu- ja sõjamehetee

Tulevane väejuht Vladimir Kappel sündis 1883. a. märtsis Kovno (Kaunase) kubermangu aadliperekonnas. Ta õppis kadetikorpuses ja Nikolai ratsaväekoolis. Seega viitab ka tema militaarharidus kõrgele päritolule, sest Nikolai ratsaväekool kuulus privilegeeritud ja mainekate sõjakoolide hulka. Eestlastest tulevaste polkovnikute-kindralite haridustee algas hoopis madalamat järku sõjakoolides.
Kappel abiellus „tegeliku riiginõuniku" tütrega. Sedagi saab pidada seisukohaseks ühteheitmiseks. Muuseas, abielu sündis läbi pika draama, sest „tegelik riiginõunik" Sergei Strolman pidas juhuslikust ballitutvusest tekkinud südameliitu sobimatuks. Nii ei jäänudki noorel ohvitseril üle muud, kui armas Olga oma sõprade abiga röövida. Laulatus toimus ühes maakirikus. 1910. a. polguadjutant Kappel astus Kindralstaabi Akadeemiasse, mida saab pidada Venemaa militaarhariduse tipuks. Tema õpingud lõppesid 1913. a. kevadel kõrgeima järgu saavutamisega.
Esimese maailmasõja algul saadeti Kappel ohvitserikooli. Hiljem teenis ta mitmes ratsadiviisis ja erinevatel rinnetel, olles pikemat aega Looderindel, tõustes alampolkovnikuks.
Oktoobripöörde järel olevat Kappel mõnedel andmetel lühikest aega teeninud koguni punaste poolel. 1918. a. suvel läks ta Volgamaal üle esseeride leeri, hakates formeerima esseere toetavat Volgamaa Rahvaarmeed (1919. a. hilissuvel-sügisel sai see Punaarmeelt lüüa).
1918. a. augustisse jääb Kappeli suurim sõjaline vägitükk: koos valgetshehhidega võeti ette ulatuslik ratsaretk ja vallutati Kaasan, mida punased olid pidanud rahulikuks ja sõjategevusest kaugeks kohaks. Kaasanisse oli veetud kogu Venemaa riiklik väärismetallivaru: kuld, hõbe ja plaatina. Samuti asusid seal kalliskivid, väärtpaberid jms. Ühtekokku oli seda vara mitu rongitäit (koguväärtuseks kas 1 miljard 300 miljonit toonast kuldrubla või ka mõned muud mõjusad hiidarvud).
1918.a. lõpul kukutas admiral Aleksandr Koltshak Omskis jm veel võimul olnud esseerid ning Kappel läks valutult üle Koltshaki kui Venemaa ülemvalitseja teenistusse.
1919. a. algul määras Koltshak Kappeli 1. Volga armeekorpuse (ca 11 000 meest) komandöriks ning maist alates võitles ta rindel. Sama aasta hilissügisel murti rinne läbi ning 3. armee juhatajaks tõusnud Kappel suutis vaevu päästa oma üksused ümberpiiramisest. Algas pikk taganemistee Jenissei jõe taha. Osa väeosadest jooksis üle punaste poolele ja teelejäänud linnades toimusid tööliste rahutused. Kappel lubas kõikidel kõhklejatel alla anda, ise aeglaselt taganedes koos ustavaks jäänud sõjameeste ja nende perekonnaliikmetega, kaasas kokkuröövitud varad. Taandumine rängas talvekülmas oli raske, ent siiski korrapärane ning „kappellaste" väeosadel püsis võitlusvõime. „Raudse tahtega suutis ta lagunevad väeosad koondada. Krasnojarski taga keeras Kappel teelt kõrvale ja juhtis sõdurid edasi piki Kani jõge. Sõjaajalugu ei tundnud varem sellist 120-verstalist rännakut mööda jääd, mööda jõge, mille mõlemat kallast kattis läbimatu taiga. Külma oli kuni 35 kraadi. Haavade, tüüfuse ja külma kätte surnud meeste virnad jäid jõejääle," kirjutab Vladimir Tsherkassov-Georgijevski oma raamatus „Valgekaardi väejuhid".

F o t o d:
RAHVUS TEADMATA: Kindralleitnant Vladimir Oskarovitsh Kappel.
VALGE MÄLESTUS: Kappellane oma kindrali kirstu juures auvalves Siberis Tshitaas 1920. aasta veebruaris.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)