Eestlase ajalugu on üks suur müstika (13)

Jüri Kadak,      11. oktoober 2006


XIII lugu

Balti koostööst

Meie geopoliitiline analoog – Beneluxi riigid Holland, Belgia ja Luksemburg – on teinud läbi oma ajaloo tihedat koostööd. Nad panid tänase sise- ja välispoliitika alussambad paika juba 1944. a. Londoni eksiilvalitsuste tasandil ning moodustasid 1948. a. tolliliidu. Nad algatasid ka samal aastal alla kirjutatud Brüsseli lepingu, mis sai Euroopa integratsiooni- ja julgeolekualase koostöö aluseks.
Samas meie siin oleme leidnud alati sada põhjust, miks ei Läti ega Leedu. ei kõlba meile partneriteks. Balti regiooni kokku- või lahkukuuluvuse kohta ei ole kirjutatud ühtegi arvestatavat uurimistööd, mis võiks olla meie poliitikute strateegiliste otsuste aluspõhjaks.
Eri aegadel on Baltikumiks nimetatud seda Läänemere idaosa, mis oli asustatud läänemeresoome või, täpsemalt, soome, liivi ja ingeri hõimudega. Mõnda aega peeti Baltikumiks Vene impeeriumi Balti provintse – Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermangu. Seejärel loeti selleks Eesti, Läti ja Soome vabariigid, veel hiljem tuli Pribaltika (Eesti, Läti ja Leedu NSV-d ning Kaliningradi oblast). Ka tänases Euroopa Liidus oleme enam tuntud kui Baltic states, kuigi meie välisministeerium püüab seda nimetada keele- ja formuleeringuveaks.
Kas muinas-Baltikumis, enne kristluse maaletoomist, on hõimurahvad omavahel tihedamalt läbi käinud, mis võiks viidata primitiivse riikluse tunnustele, sellest ajalugu vaikib. Pole tekkinud diskussiooni selle üle, et kumb oleks ajalooliselt õigem: kas läänemeresoome või läänemereliivi hõimud.
Kuid faktiks jääb, et niikaua kui meie vaidlesime, kumb oli enne, kas muna või kana, panid soomlased asjad paika ja nimetasid kõik Läänemere hõimurahvad läänemeresoomlasteks. Koos nende asustusaladega on julgemad seda nimetanud isegi Suur-Soomeks. Sinna on püüdnud meile teed näidata ka Pätsid ja Mäed.
Kuid Balti regioonil on veel üks spetsiifiline tunnus. Lisaks oma ideaalsele mereäärsele asendile asub ta panslavismi piiramisrõngas, kus nii Kiiev ja Varssavi kui ka Moskva on läbi ajaloo üritanud luua ühtset slaavlaste impeeriumi. Just sellele ongi suunatud Venemaa vapil asuva kahepäise kotka üks peadest.
Kõige nende kolme variandi puhul on Balti provintsid või riigid osutunud ühtse terviku loomise segavaks teguriks. Kuid tuleb tunnistada tõsiasja, et Balti regioonil üksinda ja eraldi võttes ei ole kunagi jätkunud ressurssi oma suveräänsuse tagamiseks, ning mitmest halvast tuleb valida vähim halb.

Esimene Eesti- ja Liivimaa strateeg

Esimene, kes taipas, et Läänemere ja Musta mere vahelised riigid peavad üksteist ellujäämiseks toetama pidevalt kasvava Moskva ohu eest, oli Liivimaa ordumeistri koadjuutor Gotthard Kettler.
Kettler sõlmis Liivi sõja käigus 1557. a Poola kuninga Sigismund II-ga nn Posvoli liidu, millele kolm aastat hiljem järgnes Constitutiones Livoniae allakirjutamine, mis kindlustas Liivimaale sisuliselt suveräänse riigiõigusliku seisundi Lääne-Preisimaa halduskorra eeskujul. Kaks aastat hiljem inkorporeeriti Lublini seimil Liivimaa kui iseseisev riik võrdsetel alustel Poola-Leedu ühisriigi kolmandaks osaks. Kuid nagu hiljem selgus, mitte üheõiguslikuks osaks. Iseseisvate Saksa riikide liidu ehk tänase Euroopa Liidu keskaegse mudeli ja tema ühisturu ehk Hansa Liidu (kuhu me kord juba kuulusime) parimad päevad olid loetud. Nendest riikidest polnud koos Rooma ega paavstiga luterlikule Liivimaale liitlast.
Kui Poola panid ei oleks vinti üle keeranud ja oleksid säilitanud pehmelt seotud riikide ühenduse; kui katoliku kirik poleks asunud luteri kirikuid ahistama; kui Poola ja Leedu juudi päritoluga kaupmeeskond poleks asunud hansakaupmehi turult välja nügima, võinuks see liit säilida.
Teiselt poolt aga ei olnud kõrgile balti rüütelkonnale vastuvõetavad "alamrassi" kuuluvad poolakad ja leedulased. Liitlasi hakati otsima hoopis Rootsist, ning Liivimaa aeti lõhki.
Gotthard Kettler lõi vastukaaluks Daugavast lõuna poole eduka Kuramaa hertsogiriigi. Sellest kujunes tõeline koloniaalriik, millele aastail 1651–1690 kuulusid Gambia ja Tobago.
Constitutiones Livoniae laialdast riigiõiguslikku seisundit aga kasutati ära nagu punase laternaga litsi – oma võimu kinnistasid siin kordamööda Ivan IV, Rootsi kuningad, Peeter I ja ka NSV Liit formaalselt suveräänse Eesti NSV kujul.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)