Vene keelest ja vene meelest

17. juunil 1940 Nõukogude väed okupeerisid Eesti Vabariigi. Seejärel kuulutati Petserist kohale toodud kommunistide osalusel Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. Et aga asi kindlam oleks, läks 22 delegaati Eesti kommunistide nimel Moskvasse ja palus alandlikult Eesti võtta NSVL-i koosseisu. See rumal tehing andis ka rahvusvaheliselt juriidilise õiguse sõja lõppedes Eesti jällegi anastada. Vähemalt tegudega mitte ükski riik meid tollal ei kaitsnud. Kogu see periood tõi meile ohtralt sisse Venemaa kodanikke ja jätkusid jõulised oma rahva küüditamised.

Meie vanemad oskasid vene keelt või õppisid selle ära. Sisserändajad loomulikult maakeelt ei omandanud. Polnud neil selleks vajadust ja ka kõrk uhkus ei lubanud. Vene keele ja vene meele osakaal kasvas jõudsalt. Tallinnas polnud erandiks ka verised kaklused kohaliku rahvaga Koplis, kus kontsentreerus suurem osa venekeelset elanikkonda, ja seal olid ka mereväebaasid. Lasnamäge hakati ehitama seitsmekümnendail ja sinna toodi juurde palju uusmaalasi.

Kui Eesti uuesti vabaks sai, otsustas valitsus integreerida kõik siia tulnud või toodud võõrkeelsed ja anda neile võrdsed tingimused põhirahvaga.

Mis saab edasi?

Nende aastatega oleme saanud ilusasti hakkama ja ammu ei tülitse teiskeelsetega. Peale on kasvanud juba kolmas põlvkond ja neid süüdistada isade-emade pattudes on kohatu.

Vene noored omandavad hariduse omakeelses koolis ja õpivad hoolega inglise keelt. Paljud saavad väga hästi hakkama ka eesti keeles, olgugi et nemad selles mingit erilist perspektiivi ei näe. Ka vene noored vaatavad välismaa poole ja suunduvad pärast koolide lõpetamist sinna. Mida siis ette võtta?

Põhihäda on, et pole tööd. Haritud inimene ei taha minna lihtsamale tööle, vaid ikka vaatab valgemate ametite poole. Tööpakkumistes aga valdavalt koristajad, autojuhid, pingitöölised ja poemüüjad. Vahel ka mõni õnnetu Amway süsteemist hunniku automäärdeid ja muud sellist rauda kokku ostnu otsib pikemat aega tulutult selle kõige edasimüüjaid, pakkudes „jumalikke“ töötasusid.

Riik pole suutnud taastada varasemat tööstuspotentsiaali, kus Eesti oli N.Liidu osas esirinnas. Selle asemel nöögitakse Narva taksojuhte ja nõutakse neilt riigikeeleoskust. Ei, keeleõppes ei anna sundus mingeid tulemusi. On vaja tekitada vajadus eesti keele omandamiseks. Meil on tuhandeid ametnikke, kes hommikust õhtuni „palehigis“ tööd rabavad, aga kus on nende tulem?
Miks meie ei suuda enam sammu pidada isegi Läti ja Leeduga? Rääkimata Iirimaast, kus jällegi tõsteti töötajate palkasid 1150 €uro ulatuses aastas, kus on aastas kaheksa „pangapäeva“, mil sa ei pea tööle minema – pank maksab selle lõbu kinni. Mis on meil kasu maksetest Kreeka pankadele, kui seal kaetakse meie rahadega kinni kohalike 13. kuupension!?

Yana Toom on tubli

Ja siis tahame, et meie venelased jääksid siia tööle. Vene meel on teistsugune ja temperament samuti. Meil kirutakse Yana Toomi, et ta esineb Vene televisioonis. Aga vaadake neid lobasaateid, ja te veendute, et seal peale „veetše“-taolise räuskamise ei olegi midagi asjalikku. Vaid Yana Toomi kaalukad sõnavõtud on pisut rahustanud ja tihti ka vihastanud seda seltskonda. Tema Eestit ei halvusta. Aga mida puhub sellest meie peavoolumeedia? Vaid mustab.

Meil endil on vaja olla viisakam. Ei saa lubada eksminister Ligi tasemel „sisserändaja poega“ solvata või naispoliitikule telesaates räigeid jämedusi öelda. Kui valitsuse tasemel esineb matslikkust, mida siis tavarahvalt nõuda?

Meil on oma riigikeel, ja teist me ei vaja. Samas pole paha ka vene keelt osata. Ikkagi naabri oma, olgu ta siis sõber või vaenlane. Me ei oska muutustega kaasa minna. Ameerika presidendi valimistel oli peavoolumeedia oma häbematuses Donald Trumpi vastu. Ja tulemus – Ameerika rahvas tegi ikkagi oma valiku.
Kui ajakirjanikud küsisid, kas peaks kiusu Venemaa vastu lõpetama, vastas Trump: „Ma arvan, et me peaksime oma eluga edasi minema.“ Kuidas nüüd kavatseb peavoolumeedia seda siluda?

Ja tagatippu see diplomaatiline ebaviisakus aastalõpus. Kõik suurriigid avaldasid Venemaale kaastunnet lennuõnnetuse puhul, kus hukkus kuulus kunstikollektiiv ja grupp ajakirjanikke. Meie president seda Eesti rahva nimel ei teinud.

Nii või teisiti võetakse Ameerika initsiatiivil Venemaalt sanktsioonid maha ja asutakse normaalset äri ajama. Venemaaga luuakse suhted uuel tasandil ja meie klähvimine suure naabri suhtes on lausrumalus.

Milline saab selles uues lävimises olema meie osa? Vene meel ei unusta iial meie riiklikku matslikkust nende rahvusliku katastroofi puhul ja küllap heidetakse meile seda veel kaua ette.

Võib-olla, et mitte avalikult.

AIVO OINA,

vaatleja

Jaga |