Lembit Anton „Legend Valge Mütsiga Mehest“

ELLEN-KADI KASK,      19. aprill 2006


Autor kirjutab eessõnas: „Selle raamatu ma pühendan Eduard Tallikasele, põlisele Rakvere linna elanikule, suurele koomikule ja vigurivändale, kes naerutas ja pilkas ning humoorikalt naeruvääristas ülbust, ahnust, suurusehullust ja võimuahnust."

Mullu ilmunud Lembit Antoni raamat on austusavaldus inimesele, keda enam pole, aga kellest legendid liiguvad edasi meie keskel. Lembit korjas need kokku, tegi Eduardist peategelase, pani talle pähe valge mütsi ja paigutas ta elama Rabavere linna.

Raamat on parimate standardite tasemel
Lembit Anton on teatri- ja filminäitleja, muusik, seikleja, naljamees ja samuti pärit Rakverest. Raamatut lugedes hakkab peagi purema kahtluseuss: kes ikka tegelikult on see nimetu Valge Mütsiga Mees? Prototüüp ja autor on äravahetamiseni sarnased. Piir nende vahel on õrnõhukene ja kaob, kui loeme: „Talle meeldis näitemängu teha, mitte laval, vaid elus endas. See mängimine tõi talle rahuldust ja vaheldust igapäevases elus. Ta ei teinud vigureid selleks, et teised naerda saaks, vaid selleks, et ise naerda saaks." Tundub, et hea inimesetundjana ja situatsioonikoomika valdajana, nagu see näitlejatele omane, avaldub temas veel üks tahk – kirjasõna valdamise hea oskus. Usun, et rahvas on Valge Mütsiga Mehe seiklustele tublisti lisanud legende, ja nii sündiski raamatutäis rahvuslikku janti, mis tõepoolest on üks mõnus ja muhe lugemine. Omaette väärtuse moodustavad Hugo Hiibuse võrratud karikatuurid.
Otsides kirjandusest analoogi Valge Mütsiga Mehe lugudele, meenusid kõigepealt Oskar Lutsu följetonid, mille temaatika on laias laastus samasugune, lisaks Romulus Tiituse karikatuurid. Teiseks kaldus mõte „kiiksuga" kilplaste kogukonnale. Kolmandaks leidsin tänapäeva soome kirjandusest Arto Paasilinna huvitava romaani „Elämä lyhyt Rytkönen pitkä". Viimane sobib kõige paremini, sest peategelaseks on mälu kaotanud mees, kes satub samasugustesse situatsioonidesse nagu Valge Mütsiga Mees.

Patrioodid ja ahned linnaisad
Raamatus on 29 erineva pikkusega lugu. Tegevus ei ole piiritletud, seda olustikku võib kanda ükskõik millisesse aega, sest kõik need väärnähtused, mida Valge Mütsiga Mees avastab, on igavesed ega kao kunagi kuhugi.
Esimene lugu räägib sellest, mis linn Rabavere on ja kuidas sündis legend Valge Mütsiga Mehest: „Rabaverelased ise pidasid endid kõrge kultuuriga inimesteks. Pea iga rabaverelase pühaks kohuseks oli olla Rabavere patrioot."
Linn jaguneb kaheks. Ühel pool on linnapea, kohtunik, politseiülem, preester ja jõukama kihi esindajad: kaupmehed, majaomanikud, tähtsad ametnikud, kelle varanduslik seisus lubab neid suhelda koorekihiga. Teisel pool aga rahvas, kelle huve esindab, kaitseb ja hoiab ahnete linnaisade eest Valge Mütsiga Mees.

Valge Mütsiga Mees – Eesti Zorro
Ta on arukas, julge, kartmatu, toimekas, aktiivne ja nutikas tegelane, kes pilab ja naeruvääristab linnas lokkavat saamatust, raharaiskamist, ahnust ja saamahimu. Väga kõrgel kunstilisel tasemel oli Rabaveres välja arenenud keelepeksukultuur, osavalt tekitati ja sobitati intriige. Eriti paistis silma liiderdamine ja salaviinajoomine. Kõik inimkonnale tuntud vanad pahed, mida meiegi usinasti välja juurida püüame.
Ta on kui Zorro – tuleb ei-tea-kust ja läheb ei-tea-kuhu, leiab igale väärnähtele ja ebaloogilisele sündmusele oma tõlgenduse ja alati tabava rütmi. Rabavere teater, kus tehti tõelist kunsti, ei suutnud rahvast naerma panna, aga kõrts oli tõeline teater, kus rahvas naeris ja juubeldas, aga need keda pilgati, kiristasid hambaid ja haudusid kättemaksu. Rahvas on vaimustuses ja jumaldab oma tabamatut kangelast.

Veel üks jünger Issanda viinamäel
Ta oli elava loomuga ega püsinud kaua ühel kohal, vaid liikus alatasa ringi. Tema järel käis alati uudishimulikekari: "Kui ta niimoodi hulk aega oli tiirutanud, tõmbas ta endale kõikide inimeste tähelepanu. Kõik kogunesid Valge Mütsiga Mehe umber ja hakkasid rongkäigus tema järel käima. Tema aga kõndis ees nagu vana Jehoova jünger ise ja inimesed tema järel olid nagu vaesed palverändajad, kes on tulnud Geneetsareti järve äärde oma õpetajalt kuulma tähendamise sõnu."
Kõiki huvitas: mis viguriga ta täna välja tuleb? Ja vigur ei lasknud end kaua oodata – ta pöördus rahva poole: „Armas hing, mitte ukse ega akna hing, vaid inimese hing, ma tahan sulle tähendussõna lausuda, kuid enne pean ma sinu käest küsima, mida oled sina head teinud oma Issanda viinamäel? Aga oma suureks kurvastuseks ma näen, et sina ainult klaase kõlistad ja plikasid pigistad. Sulle pole muud kui kott pähe ja põrgu, kus näed vanakuradi sõrgu!"
Lugudest on kõige paremad „Kindrali ärasaatmine", „Tervituskõne presidendile" ja „Mäejutlus" I ja II, sest nendes on autor suutnud hoiduda „tühjadest" sõnadest.
Raamat on kirjutatud heas muheda jutuvestja stiilis ja on vaba „ärapanemise"-tahtmisest, ei ole tige. Kui nali läheb tigedaks ja selle esitamisel püütakse nahast välja pugeda, siis ta ei köida ega toida lugejat-vaatajat, vaid jääb hüüdjaks hääleks kõrbes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)