Solidaarsus on kadunud asjade hulgas, ausus - prügikastis

Enn Noorlind,      17. aprill 2002


Parteide ideoloogia ei ole kuhugi kadunud, on lihtsalt lahustunud mitme partei vahel.
Telesaatele "5. stuudio" lisaksin, et "oleme käpakil" jõudnud niikaugele, et edasi vanamoodi enam ei saa, sest: sürrealism ning despotism ja nihilism, ühes parimas seltskonnas viidavad aega - kui järsku nagu saega vehkides katkevad sidemed, suurest sõprusest leegitsend kübemed taevalaotuses hõljuvad ringi, otsides armastuses olevaid hingi, - ei saa me kokku, me liimime, kratsime silmad peast, kui vaja vahetame särki.
Range kord ja distsipliin säilitab võimu just samuti nagu EKP Poliitbüroos ja hoidku Jumal (ise ateist) bossile vastu hakkamast! Et neid on palju ja enamus EKP kasvatusega, siis on olukord palju hullem kui nõukogude ajal. Tulemuseks võetakse vastu lauslollid otsused, mille eest peaks Siberisse saatma, kindlasti ühe otsa piletiga.
Allan Alaküla "Kaks Eestit" on hästi lahtikirjutatud ja kõrge ametnik ei tahagi teada, kus on rikkuse piir. Solidaarsus on kadunud asjade hulgas ja ausus prügikastis.
Parteide rohkus ja sobimatus eeldab, et neid pole enam vaja. Mooramees on oma töö teinud. Võtaks suure koti ja - sinna ma neid topiks, ikka pead jalad segamini, raputaks kohe kõvasti. Väljapääsenud reastaksid endid - vabariiklased, demokraadid, sotsid (vapse enam pole), EKP-lased, muulased, plaksutajad, lõugutajad, karjeristid ja muu praht. Eks siis vaata, kas Eestile ka ruumi jätkub, või põrutaks otse Brüsselisse, kuhu sa hing pääsed. Vähemalt teaks kellele oma hääl anda (või tasuks maha müüa).
Pärnakana kirun võimu, et Pärnu haigla ehitus ei edene, ühtlasi tunnen linnapeale kaasa.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)