Õpiabi asemel „lollide klassi"?

Selle väikelinna põhikoolis on neljandaid klasse kolm (a, b, c). Nende komplekteerimisel võeti ilmselt aluseks kolmanda õppeaasta lõpul tehtud nn tasemetöö matemaatikas ja eesti keeles. A-klassi määrati kõige tugevamad, B-klassi keskmise andekusega jütsid, C-klassi jäid need 16, kes arvati olevat kõige nõrgemad. Neist kolme vanemad, saanud teada kooli juhtkonna otsusest, viisid oma „silmaterad" kohemaid teise kooli.

Nüüd ringleb linnakeses kuri jutt, et põhikoolis on organiseeritud „lollide klass", ja murtakse pead: kes ja mis määrab õpilaste teadmiste taset õiglaselt ning kas a-kad ja b-kad on tõesti kõige andekamad?

Muide, need C-klassi määratud õpilased, kelle vanemad käisid koolimajas lausa riiuga aru pärimas, viidi otsekohe paremate hulka tagasi. Kooli juhtkond samal ajal kinnitab, et „neil ei jätkunud lapsi igasse klassi" ja et üldse tõlgendatakse nende otsust vääriti. Nüüd olevat A- ja B-klass ülekoormatud, aga C pooltühi. Kui lapsevanemad aga pakkusid välja varianti õpilased klasside vahel võrdselt ära jagada, siis vastust ei tulnud.

Tekib küsimus: kas koolireformide pikaleveninud jada ei hakka kahjustama pedagoogikat Eesti koolides?

Esiteks: kas rahuldav hinne (3) ühes-kahes aines tõesti tõestab lapse alaarengut? Kas kooli juhtkond klasse sel alusel komplekteerides ei riku ära laste tulevikku? Mida õpetajad ise sellisest suhtumisest arvavad?

Teiseks: kuna meie koolilaste hulgas on ka äraarvamatult nutikaid indiviide, siis säärane „reform" ühes koolis võib esile kutsuda terve rea psühholoogilisi probleeme, mida mitte keegi ei oska hiljem lahendada - laste varajane „tembeldamine" ja suvaline „sortimine" võib nii mõnelgi elukäigu ohtu seada.

Paidelane

(Kirja saatnu toimetusel teada.)

Jaga |