Lähtun õiglusest

August Kilk,      14. september 2005


Eesti vabariik on sundüürnike staatuse tekitamisega ajanud oma rahva tülli, see on tekitanud viha ja vihkamist nii inimeste kui inimeste ja korruptiivse võimu vahel. Sundüürnike ja nn omanike vahelised kohtuprotsessid venivad aastatepikkusteks, kaotajaks on lõpptulemusena aga sundüürnik, kuna ta on "süüdlase" kategoorias oma väheste õiguste ja kõhnukese rahakotiga. Milles on sundüürniku süü, et temaga repressiivselt käitutakse?
Sunsüürnik on saanud riigilt korteri, mille äravõtmise korral peab riik selle asendama teise korteriga. Selle mõistmiseks ei ole ju suurt tarkust tarvis! Vastuantav kommunaalkorter peab olema sellise üürihinnaga, et üürnik suudaks üüri maksta. Sundüürnik, kes on olnud vaba inimene, ei tahagi jääda üürnikuks omaniku suvalise meelevalla alla, mis on inimlikult alandav. Tal on õiglusest lähtuvalt õigus vastu saada kommunaalkorter samas vääringus või vastav rahaline kompensatsioon.
Oma elamisvõitluses on tuhanded sundüürnikud laostunud majanduslikult ja füüsiliselt. Paljud on sunnitud otsima juhuslikke varjupaiku, sealjuures isegi prügimägedel. Samas on lastud nõukogudeaegsetel kommunaalmajadel laguneda või need kinnisvara ärikate rõõmuks maha põletada.
Riigi kohustus on rahu ajal kindlustada igale inimesele vähemalt soe privaatne magamiskoht tualeti ja pesemisvõimalustega. Eurovangla tingimused võiksid siin eeskujuks olla!
Sundüürnik on saanud Eesti Vabariigilt alandava ja hävitava staatuse. Sundüürnike hävitamine just nii käibki: moraalselt, juriidiliselt, majanduslikult, psüühiliselt ja füüsiliselt. Võib-olla antakse tulevikus ellujäänud sundüürnikele represseeritute tunnistused?
Sundüürnike üüri piirmäärade kaotamine parlamendi otsusena näitas, et erakonnad käituvad nendega kui vaenlastega!
Eesti Kongressi saadikuna olen eriti pettunud Isamaaliidu parlamendisaadikute ebahumaanse otsuse poolt hääletamises.
Olen sundüürnik Võsul ja juba kolm aastat ei ole oma ühetoalisse ärklikorterisse pääsenud, kuna altkorruse uksed on mulle suletud. Kohtuprotsess kestab Lääne-Viru maakohtus sama pikalt. Kohtuistung peetakse 7. novembril 2005. aastal. Palusin kohtult pääsemist oma elamispinnale, et veenduda minu vara säilumises. Omaniku esindajalt tuli järgmine kirjalik vastus: "Juurdepääsuga August Kilgi varale on lugu nii, et minu volitaja ei ole nõus August Kilki majja sisse laskma, küll aga on nõus August Kilgile tema vara näitama või selle talle üle andma kas maja hoovil või mõnes muus August Kilgi poolt soovitud kohas." Siit järeldan, et kohtust mul abi loota ei ole. Öeldakse, et omand on püha, kuid mitte sundüürniku oma. Minu üürivahekord kehtib juriidiliselt 1. juulini 2007. aastal. Üüri olen tasunud notari deposiitarvele.
Õigusriik on südametunnistuse nahka pistnud. Ei jäägi muud üle kui käituda piiblis öeldu kohaselt: "Kui röövel võtab kuue, siis anna talle ka särk." Või mida üldsus arvab?
Usun siiski inimlikkuse ja õigluse ärkavasse ühendjõusse, mis looks hooliva elukeskkonna Eestis!
Minu teada on Keskerakond ainuke Eestis, kes on sundüürnikke ellujäämises avalikult toetanud.
Õigluse nimel

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)