Kes sõdivad surnutega?

Heldur Jõgioja,      07. märts 2007


Kirjutasin laulu „Mind sõjast koju ära oota enam, ema...", mis Olev Vestmanni laulduna hakkas elama oma elu ja sai helikandja vahendusel kummalisel kombel tunnustuse ka väliseestlastelt, 1977. aastal Saksamaal ühel unetul ööl hotellitoas. Päeval olin avastanud pronksist Vene sõdurikuju jalamilt sadade hulgast ehtsa eesti nime. Nii kaugele Eestist oli see 20-aastane eestlane maetud!
Olin just teada saanud, et minu ema Maria ja vend Leopold jäid 1944. a. 22. septembril Läänemerre ja mul pole mõtet neid enam elavate seast otsida.
Praha kalmistul on USA sõduri 1945. a. hauakivil kiri „Bill, me ei unusta Sind iial!".
Arlingtoni kalmistul on küllaga eesti nimesid. Neid on kõikjal maailmas. Euroopa linnad on sõdurikujusid täis. Ja mitte kusagil pole langenuid poliitiliseks peenrahaks vahetatud.
Vastupidi – valgekaartliku vene kindrali Voldemar Kappeli, viimase Kaug-Ida rinde ülemjuhataja põrm maeti hiljuti president Putini korraldusel riiklike auavaldustega ühele Moskva kalmistule kindral Anton Denikini kõrvale. Ta toodi ära Hiinast, kuhu Kappeli diviisi kasakad 1920. aastal Venemaalt taganedes oma ülemjuhataja kirstus kaasa viisid.
Moskvas on nüüd isegi Saksa poolel sõdinud Vene kasakaatamanide Krasnovi ja von Pannwitzi mälestusmärk. Venemaal on admiral Koltshaki kuuemeetrine kuju ja kümned mälestusmärgid bolshevike vastu sõdinud valgetele, kes oma maad imporditud võõrvõimu eest kaitstes langesid. Vaid 10% venelastest peab praegu Leninit positiivseks tegelaseks.
Pärast Lihulat, kuhu oleks ehk minulgi olnud asja lilli viia, mõistsin, et tegemist pole ideoloogia, vaid provokatsioonidega, ja niiditõmbajad on hoopis mujal. Sõda surnutega toob kellelegi lõpptulemusena priske osa kuldvasikast, meie uuest importjumalast. Aga idamaa vanasõna ütleb, et surilinal pole taskuid. Mille nimel siis surnute luid häirida, kui omad kasvõi ülekullatuna varsti sinnasamma kolivad?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (30)