Aleksandr Jakovlev: Baltikum sai sõltumatuks 1988. aastal

HEIMAR LENK,      29. august 2001




Gorbatshovi sõbra, võitluskaaslase ning nõuniku Aleksandr Jakovlevi meelest algas Eesti iseseisvus juba sellest momendist, mil NSV Liidu rahvasaadikute kongressile õnnestus ära tõestada Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu.

Materjal on koostatud A. Jakovlevi poolt 20. augustil Keskerakonna teaduskonverentsil "10 aastat iseseisvuse taastamisest" peetud kõne alusel.

Iseseisvumine on alati rakse protsess. Eriti kui ta saabub ilma vereta, ilma relvata, ilma vägivallata. Ma ei oska ajaloost samasugust juhust leida, ei Euroopast ega mujalt. Alati on iseseisvus tulnud vägivallaga.

Kodusõda hoiti N Liidus ära

Mäletan meie vestlust Mihhail Gorbatshoviga perestroika protsessi algul. Siis, kui juba oli näha, kuhu protsessid suunduvad ja tagajärgi võis juba ette aimata.
Mitte ühtegi tilka verd, mitte mingit ülekohut! Niisuguse kokkuleppe me omavahel tegime. Nõukogude Liidu liikumine uue riikluse mudeli poole pidi meie nägemuses toimuma ilma vägivallata.
Noh, ilma vereta meil välja ei tulnud, kuid kodusõja suutsime ära hoida. Kuigi kogu aeg üritati meid selle sõja suunas tõugata.
Kui see ei õnnestunud, algas pikaajaline operatsioon Baltikumi suunas. Mul on hästi meeles, et see informatsioon, mis hakkas Moskvasse saabuma KGB ja Nõukogude Armee kindralstaabi kaudu ja mida Kremlisse edastasid kohalikud parteijuhid, lükkas meid ikka ja jälle vaid ühes suunas. Selles suunas, et Baltikumi üha arenev vabadusliikumine võib lõplikult hukutada kogu suure riigi demokratiseerumise protsessi. Hiljem mõistsin, et kõige aktiivsemalt edastasid informatsiooni olematute rahvuslike konfliktide kohta kohalikud vanameelsed parteijuhid käsikäes sõjaväe esindajatega.
Saan aru, et nad ei tahtnud siit Balti pealinnadest lahkuda. Nii nagu minagi, kes ma sõitsin täna külla vaid üheks päevaks ega ei taha nii vara siit ära sõita.

Salajane paber aitas salaprotokolle paljastada

Teate, minu meelest algas Eesti iseseisvus juba sellest momendist, mil meil õnnestus NSV Liidu rahvasaadikute kongressile ära tõestada Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu. See oli 1989. aastal.
Selles saalis viibib praegu härra Savisaar. Kahjuks ei näe ma austatud akadeemik Lippmaad. Olime kõik ühise MRP komisjoni liikmed. Ja mul on meeles, kui raske oli komisjonis töötada, kus ühed olid salaprotokollide avalikustamise vastu ja teised jälle kiirustasid. Mõni "edumeelne" tahtis joosta vedurist eespool …
Raske oli, sest meil polnud dokumentide originaale. Mäletan ka õhtut, kui kukkus läbi meie esimene katse kongressil salalepe avalikustada ja hukka mõista. Kõik olime väsinud ja norgus. Tegin ettepaneku luua uus komisjon ja soovisin ennast taandada.
Kuid komisjon toetas mind ja eriti Balti enda riikide sõprade õhutusel esinesin veel kord. Siis mängiski suurt rolli üks salajane paber, mida ma algul ei kasutanud. Ei kasutanud sellepärast, et teadsin juba ette: esimesel korral ei õnnestu meil nagunii rahvasaadikute kongressil määrust salaprotokollide olemasolu kohta läbi suruda.
Selle salajase paberi, mida ma varem mitte kellegi ei näidanud, andis mulle ka niiöelda salaja välisministri I asetäitja Anatoli Kovaljov. See oli dokument 1939. aastast. Tõend selle kohta, et Molotovi abi sm Sõrov oli andnud Välisministeeriumi arhiivi rea ülisalajasi pabereid. Arhiivi üle antud dokumendile nr. 6 olid kirjutatud järgmised sõnad: NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud pakti salajased lisaprotokollid.

Tõendmaterjal andis 400 häält juurde

Pärast seda, kui ma nende dokumentide olemasolust Välisministeeriumi arhiivis kongressi saalis rääkisin ja saadikud mind hinge kinni pidades kuulasid, saime hääletamisel juurde 400 häält. Asi oli otsustatud ja seadlus salaprotokollide olemasolu kohta vastu võetud.
See avas edasise tee Balti riikide iseseisvumisele, kuna tõestas lõplikult, et kogu see lugu Eesti vabatahtlikust ühinemisest NSV Liiduga 1940. aastal on üks suur muinasjutt. Et tegelikkuses oli Stalini ja Hitleri omavahelise kokkuleppe põhjal toimunud lihtsalt Balti riikide okupeerimine.
Pärast selle tõe välja ütlemist algas kiirmarss iseseisvumise poole. Protsess oli keeruline ja vastuoluline. Ma mäletan suuri vaidlusi NLKP Keskkomitee pleenumeil Moskvas, kus ka Balti riikide esindajad viibisid. Läti ja Leedu kompartei esindajad kirjeldasid olukorda kohapeal tihti üsna tendentslikult. Seda püüti näidata hullemana ja dramaatilisemana, kui ta tegelikult tihti oli. Vaieldi ja peeti omavahelist sõnakaklust, kelle sõna Moskvas peale jääks.
Pean avaldama lugupidamist Eesti kompartei esindajaile, sest nemad sellesse omavahelisse kaklusse sekkunud. Nad mõistsid üsna üheselt, kuhupoole tuulehoog ajaloo puhub ja kelle poolel õigus on.
Väga raske oli tol ajal. Mind süüdistati ägedalt kuni selleni välja, et komisjoni istungite vahel jooksvat ma USA saatkonda nõu pidama ja järjekordseid juhtnööre saama. Kõik see tuli üle elada. Lõppude lõpuks me ju võitsime.
Kuidas hinnata Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Poliitbüroo tegevust MRP protokollide komisjoni töö ajal? Hea signaali andis keskkomitee sekretär Jegor Ligatshov, kui ta küsis minult salaprotokollide originaale. Siis luba ta toetust. Me ju teadsime, et originaale me nii lihtsalt Moskvast ei leia. Pöördusime ametlikult Saksamaa ja USA poole. See tõmbas avalikkuse tähelepanu ja pani teda pakti salaprotokollide võimatuses kahtlema.
Nii Saksamaa kui USA vastasid meile, et originaale pole olemas. Mul on siiamaani tunne, et mõlemad riigid kavaldasid meid üle. Nad ei tahtnud neid dokumente anda. Me ju lõpuks leidsime originaali. Moskvast. Palju, palju hiljem.

Gorbatshov viivitas MRP avalikustamisega

Oma ettekannet poliitbüroole näitasin enne istungi algust Mihhail Gorbatshovile. Ta ütles, et ettekanne ei kõlba. Mina jäin endale kindlaks. Siis hakkasime otsima võimalust, kuidas laiemat üldsust ette valmistada. Salaprotokollide olemasolu pööras ju pahupidi kogu senise poliitika ja ajalookäsitluse Balti riikide suhtes.
Jõudsime kokkuleppele, et Pravdas avaldatakse minuga pikem intervjuu. Seda ka tehti. Ilmus põhjalik materjal. Hiljem minu Balti sõbrad kritiseerisid mind, et intervjuu oli nõrk ja pealiskaudne. Tegelikult nii see ka oli. See oli ju ettevaatlik samm avaliku arvamuse ette valmistamiseks. Seda ei saanud väga järsku teha. Ei tohtinud üldsust ära hirmutada. Tuli selgitada, et rahvusvahelises praktikas pole haruldane, kui riigid oma staatust muudavad ja nii edasi.
See Pravda materjal tegi oma töö ja isegi paljud minu kolleegid ja parlamendisaadikud hakkasid asja rahulikumalt võtma. Tänaseks teame, et enamik Venemaa elanikke ja suurem osa kainelt mõtlevaid poliitikuid on Balti riikide iseseisvumisega ja Moskva mõjusfäärist eemaldumisega leppinud.
Kuigi mitte kõik.

Lindilt tõlkis ja seadis trükivalmis

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)